TIIT TUUMALU
Maailma esimese muusika-tähetorni eesmärk on panna inimesed armastama nii, nagu teeb seda jõulutäht Kapella, väidab helilooja Urmas Sisask (36).

Tallinna lennujaama valjuhääldist kuuldub priginat: naishääl kuulutab välja järjekordse rahvusvahelise lennureisi. Jaamahoone keskele puntrasse kogunenud inimesed muutuvad rahutuks. Oodatut ei tule ega tule.
Lõpuks ta ilmub - kiirel sammul diplomaadikohvrit viibutades tipib kohale helilooja Urmas Sisask. Tema on täna peoperemees ja tseremooniameister. See, kes tellib muusika... ja helikopteri. Algab Sisaski show - pretsedenditu kopterireis maailma esimesse muusika-tähetorni Jänedal. Eesti muusika ja Jäneda torni õnneliku Internetti maandumise hüvanguks.
«Sulgeme ukse ja paneme silmad kõvasti kinni. Nii. Hoiame natuke. Nüüd teeme lahti,» ütleb salapärasel häälel tseremooniameister Sisask sajandi algul ehitatud Jäneda mõisahoone ja metsase Kõrvemaa kosmilisimas paigas - lossitornis.
Inimesed kiikavad ülespoole. Pea kohal särab tähemeri. Võhik tunneb ära Linnutee, Väikese ja Suure Vankri. «Te olete Eesti ainsas tegevplanetaariumis. Siin on taevas alati selge,» alustab Sisask.
Ta ei varja, et planetaariumiga on tulnud palju vaeva näha. Peen käsitöö ikkagi.

Armastust mitmesajaks miljoniks aastaks
1994. aasta 20. juuli oli universumis tormiline. Unikaalses kosmilises katastroofis juhtusid kokku Shoemaker-Levi 9 komeet ja Jupiter. Katastroof oli nii võimas, et kui sellesse oleks puutunud Maa, poleks kaks aastat hiljem olnud mingit põhjust Jänedat külastada ja ka Internetist oleks võinud vaid unistada.
Ometi ei möödunud katastroof Maast jälgi jätmata. Samal ajal, kui Jupiterile langes viimane, 21. komeeditükk, korraldati siin väike vastukatastroof - aasta varem loodud Eesti Astromuusikaühing asutas pidulikult shampusepokaale kõlistades Jänedale maailma esimese muusika-tähetorni. Inimkonna hüvanguks.
«Selle torni eesmärk on panna inimesed armastama nii, nagu teeb seda jõulutäht Kapella,» kõlab Sisaski kreedo. «Need kaks tähte tiirlevad ümber teineteise 104 päevaga. Nad on armastanud teineteist probleemideta tervelt üks miljard aastat ja seda armastust jätkub veel mitmesajaks miljoniks aastaks. Miks ei võiks meiegi seda teha?»
Kindel see, et Sisaski külvatud seeme raisku ei lähe. Tornis on korraldatud 88 armastusseanssi, armastamiskunsti on käinud õppimas suur hulk kõige erinevamate elukutsetega inimesi. Strateegilises mõttes olid olulisemad õppurid ehk Eesti õhujõudude ohvitserid, kes tähistasid Jänedal Eesti õhuväe aastapäeva.
Tol õhtul juhtus midagi. Igatahes õhujõud eesotsas ülem Teo Krüüneriga on sellest saadik otsekui ära tehtud. Sisaski lummuses. «Ohvitserid olid vaimustuses ja rääkisid Sisaskist veel nädal aega hiljemgi. Eriti mõjus seanss meie naisohvitseridele,» tunnistab õhutõrjepataljoni ülem kolonelleitnant Urmas Roosimägi.
Nii roniski Sisask ühel heal päeval koos heliloojate Sumera ja Kangroga, rektor Lassmanni ja noodikirjastuse edition 49 juhi Baggeriga, muusikasõprade ja ajakirjanikega kopterisse, et sõita Jänedale.
«Me viisime kokku kaks asja. Meie noortel on vaja lennata. Kas nad lendavad Jänedale või kuhugi mujale, on ju lõpuks ükskõik. Õppimine on õppimine. Tahtsime ka ennast reklaamida, näidata, et vaatamata rahalistele raskustele Eesti õhujõud siiski eksisteerivad,» põhjendab kolonelleitnant kaitsejõudude lennusalga kopteri rakendamist muusikute reklaamivankri ette.
Õhujõududel ei tulnud pettuda. Jäneda põhikooli õpilaste seas tekitas raudse linnu ilmumine tõelist furoori. Põhikooli direktor Vilma Luhajärv tunnistab, et kopteri jõudmisel Jäneda kohale katkesid spontaanselt õppetunnid ja suur osa koolirahvast valgus majast välja.
«Näe, habe tuli,» kommenteeris üks poiss, kui Sisask oli Jäneda õppe- ja nõuandekeskuse staadionile maandunud helikopterist elegantselt nagu isiklikust autost välja astunud ja kiirustas, lahutamatu diplomaadikohver käe otsas, torni poole.

Sisask - sovhoosi helilooja
Jänedal, kohas, mis tänu Sisaskile on sattunud huviorbiiti, räägitakse habemikust heliloojast legende. Näiteks seda, kuidas omaaegne Jäneda sovhoostehnikum kord sügavatel kaheksakümnendatel lõikuspidu pidas.
Pidu oli pidu nagu tollal ikka: lookas lauad, süüa ja juua, nii et tapab. Pärast seda, kui kohalesõitnud kõrgetele ülemustele oli raporteeritud suurepärastest töötulemustest, jõudis järg ka sovhoosi kultuurisaavutusteni. Urmas Sisaski muusikalise etteaste järel pöördus sovhoosi direktor lauas istuva partei keskkomitee esimehe poole ja osundas uhkelt Sisaskile: «See on seltsimees Sisask, meie sovhoosi helilooja.»
Sovhoosi enam ei ole. On õppe- ja nõuandekeskus. Nüüd on Sisask nende oma - õnneks lihtsalt Jäneda helilooja, või maestro, nagu kohalikud teda kutsuvad. Asja eest, sest Sisask hoiab aasta aasta järel raudse järjekindlusega ohjes Jäneda kammerkoori.
Eesti Heliloojate Liidu esimees Lepo Sumera väidab, et Sisask on fanaatik. Raimo Kangro, üks eesti juhtheliloojatest, kinnitab: «Sisask ei ole edev, ta on väga ehedalt naiivne.»
Ta lisab pärast lühikest mõttepausi: «Tegelikult on ta harvaesinev nähtus eesti muusikas. Suurem osa tema ideedest on säravad ja veenvad, tal pole traditsioonilist akademismi man. Vahel võib ta küll puu otsast alla kukkuda, aga enamasti on ta ikka õnnelikult puu otsa jäänud.»
Neljapäeva hommikuks oli eesti muusika Interneti lehekülgi külastanud üle 600 inimese. Sisask ise seda tulemust kommenteerida ei saanud, vahepeal oli tema aasta vanemaks saanud maine keha jõudnud juba Briti saartele, Walesi, nn. «Elavate heliloojate festivalile». Kuulama, kas Tähistaeva tsükkel kõlab sealmail sama hästi kui kodus.

Tagasi