Muusikaloo lühiülevaade
Eesti professionaalne muusika sündis 19. sajandi lõpul ja kujunes välja 20. sajandi alguses. Muusikategemine Eestimaa pinnal ulatub aga tunduvalt varasemasse aega. Näiteks etendus 1680. aastal Tallinnas sakslase Johann Valentin Mederi (1649–1719) ooper „Kindlameelne Argenia” – üks varasemaid säilinud saksakeelseid oopereid ning ühtlasi esimene Eestis kirjutatud ja esitatud ooper. Juba 1789. aastal kanti Tallinna Saksa Teatris ette Wolfgang Amadeus Mozarti ooper „Don Giovanni“. Samuti mõjutas siinset muusikaelu 1632. aastal asutatud Tartu Ülikool, kus oli ka muusika õppetool. Ennekõike puudutas see aga kohalikke baltisakslasi, jäädes eestlastest suhteliselt kaugele. Eestlaste muusikaharrastuse kujunemises mängis olulist rolli kooliharidus, mille üheks osaks oli mitmehäälne laulmine. Selle toel arenesid välja 19. sajandi esimese poole lõpul esimesed eesti laulukoorid Laiusel, Põltsamaal, Tormas jm.
Sajandi keskpaik tõi eestlaste kultuurielus olulise murrangu, mille üks kulminatsioone oli 1869. aastal Tartus toimunud esimene üldlaulupidu. Peo kavas oli ka kaks eesti helilooja koorilaulu: Aleksander Saebelmann-Kunileidi (1845–1875) „Mu isamaa on minu arm“ ja „Sind surmani“. Muusika areng oli sajandi lõpuni peamiselt seotud just koorimuusikaga, sest koore asutati ulatuslikult üle maa. Aastatel 1885–1897 ilmus ka esimene eestikeelne muusikaajakiri „Laulu ja Mängu Leht“, mille väljaandjaks oli helilooja, koorijuht, poliitik, ajakirjanik, luuletaja, keele- ja teatrimees Karl August Hermann (1851–1909). Esimesed heliloojad said oma muusikalise hariduse Valgas tegutsenud Jānis Cimze seminaris.
Väga olulised olid eesti muusikakultuuri arengu seisukohalt 19. sajandi teise poole alguses tekkinud laulu- ja mänguseltsid. Neist kaks, 1865. aastal asutatud „Estonia“ Tallinnas ja „Vanemuine“ Tartus said olulisteks nii teatritena kui ka muusikaelu organiseerijatena. Mõlemad olid seotud 19. sajandi laulupidudega ning neis seltsides hakkas üsna kiiresti arenema ka muusikateater: Olulised on ka vastavanimelised hooned: „Vanemuise“ maja valmis 1906, „Estonia“ avati teatri- ja kontserdimajana 1913. Kutselisteks teatriteks said mõlemad 1906. aastal.
19. ja 20. sajandi vahetusel hakkasid muusikaelus tooni andma eriharidusega muusikud, kes tulid enamasti Peterburi konservatooriumist – algul oreli-, hiljem kompositsiooniklassist. Kerkis esile professionaalsete heliloojate põlvkond, kelle eesmärgid ulatusid koorilauludest märksa kaugemale, tähtsamateks esindajateks monumentaalse mõttelaadiga loojanatuurid Rudolf Tobias ja Artur Kapp. Nii sündisid sajandivahetusel ka eesti muusika esimesed suurteosed: 1896. aastal Rudolf Tobiase avamäng „Julius Caesar“ – esimene sümfooniline teos eesti muusikas ning 1908. aastal esimene eesti sümfoonia ja esimene eesti tõsiseltvõetav ooper „Lembitu tütar“ pianistina kuulsust võitnud Artur Lemba sulest.
Olulist kohta hakkasid omama ka eriharidusega interpreedid, kellest ennekõike tuleks nimetada eesti rahvalaulude esimest propageerijat, sopran Aino Tamme, kes laulis eesti rahvalaule muuhulgas ka 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel. Peamiselt Peterburist Eestisse tagasi pöördunud muusikute seas oli võimekaid soliste nagu Artur ja Theodor Lemba, samuti orkestrimängijaid Bernhard Lukk (klarnet), Julius Vaks (trompet), Adolf Udrik (vioola), Sinaida Valk-Bogdanovski (harf) jt, kes asusid aktiivselt eesti muusikaelu teenistusse nii kontserdielus kui ka peatselt loodavates kõrgemates muusikakoolides.
Sümfoonilise muusika sünd on seotud „Vanemuisega“, kus aastal 1900 hakkas tegutsema esimene eestlaste sümfooniaorkester, mida alguses juhatas helilooja Aleksander Läte (1860–1948). 1908. aastast muutus see suvemuusikaorkestriks, tuues esmakordselt eesti kuulaja ette maailma muusikaliteratuuri tuntumaid teoseid. „Estonia“ sümfooniaorkestri algus on seotud ooperimaja esimese muusikajuhi Otto Hermanniga (1878–1933), kelle juhatusel jõudsid „Estonias“ 1907 lavale esimesed operetid ja algas sümfooniakontsertide regulaarne korraldamine. Oopereid hakatakse „Estonias“ järjepidevalt etendama alates 1918. aastast, kui teatri peadirigendiks oli Raimund Kull. Esimeseks ooperiettekandeks oli Giuseppe Verdi „Traviata“ (peaosades Helmi Einer ja Alfred Sällik).
Sajandi keskpaik tõi eestlaste kultuurielus olulise murrangu, mille üks kulminatsioone oli 1869. aastal Tartus toimunud esimene üldlaulupidu. Peo kavas oli ka kaks eesti helilooja koorilaulu: Aleksander Saebelmann-Kunileidi (1845–1875) „Mu isamaa on minu arm“ ja „Sind surmani“. Muusika areng oli sajandi lõpuni peamiselt seotud just koorimuusikaga, sest koore asutati ulatuslikult üle maa. Aastatel 1885–1897 ilmus ka esimene eestikeelne muusikaajakiri „Laulu ja Mängu Leht“, mille väljaandjaks oli helilooja, koorijuht, poliitik, ajakirjanik, luuletaja, keele- ja teatrimees Karl August Hermann (1851–1909). Esimesed heliloojad said oma muusikalise hariduse Valgas tegutsenud Jānis Cimze seminaris.
Väga olulised olid eesti muusikakultuuri arengu seisukohalt 19. sajandi teise poole alguses tekkinud laulu- ja mänguseltsid. Neist kaks, 1865. aastal asutatud „Estonia“ Tallinnas ja „Vanemuine“ Tartus said olulisteks nii teatritena kui ka muusikaelu organiseerijatena. Mõlemad olid seotud 19. sajandi laulupidudega ning neis seltsides hakkas üsna kiiresti arenema ka muusikateater: Olulised on ka vastavanimelised hooned: „Vanemuise“ maja valmis 1906, „Estonia“ avati teatri- ja kontserdimajana 1913. Kutselisteks teatriteks said mõlemad 1906. aastal.
19. ja 20. sajandi vahetusel hakkasid muusikaelus tooni andma eriharidusega muusikud, kes tulid enamasti Peterburi konservatooriumist – algul oreli-, hiljem kompositsiooniklassist. Kerkis esile professionaalsete heliloojate põlvkond, kelle eesmärgid ulatusid koorilauludest märksa kaugemale, tähtsamateks esindajateks monumentaalse mõttelaadiga loojanatuurid Rudolf Tobias ja Artur Kapp. Nii sündisid sajandivahetusel ka eesti muusika esimesed suurteosed: 1896. aastal Rudolf Tobiase avamäng „Julius Caesar“ – esimene sümfooniline teos eesti muusikas ning 1908. aastal esimene eesti sümfoonia ja esimene eesti tõsiseltvõetav ooper „Lembitu tütar“ pianistina kuulsust võitnud Artur Lemba sulest.
Olulist kohta hakkasid omama ka eriharidusega interpreedid, kellest ennekõike tuleks nimetada eesti rahvalaulude esimest propageerijat, sopran Aino Tamme, kes laulis eesti rahvalaule muuhulgas ka 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel. Peamiselt Peterburist Eestisse tagasi pöördunud muusikute seas oli võimekaid soliste nagu Artur ja Theodor Lemba, samuti orkestrimängijaid Bernhard Lukk (klarnet), Julius Vaks (trompet), Adolf Udrik (vioola), Sinaida Valk-Bogdanovski (harf) jt, kes asusid aktiivselt eesti muusikaelu teenistusse nii kontserdielus kui ka peatselt loodavates kõrgemates muusikakoolides.
Sümfoonilise muusika sünd on seotud „Vanemuisega“, kus aastal 1900 hakkas tegutsema esimene eestlaste sümfooniaorkester, mida alguses juhatas helilooja Aleksander Läte (1860–1948). 1908. aastast muutus see suvemuusikaorkestriks, tuues esmakordselt eesti kuulaja ette maailma muusikaliteratuuri tuntumaid teoseid. „Estonia“ sümfooniaorkestri algus on seotud ooperimaja esimese muusikajuhi Otto Hermanniga (1878–1933), kelle juhatusel jõudsid „Estonias“ 1907 lavale esimesed operetid ja algas sümfooniakontsertide regulaarne korraldamine. Oopereid hakatakse „Estonias“ järjepidevalt etendama alates 1918. aastast, kui teatri peadirigendiks oli Raimund Kull. Esimeseks ooperiettekandeks oli Giuseppe Verdi „Traviata“ (peaosades Helmi Einer ja Alfred Sällik).
Omariiklus ja muusikaelu struktuuride teke
Eesti Vabariigi sünd 1918. aastal loob muusikaelule soodsama pinnase ning mitmesuguste organisatsioonide loomisega hakatakse muusikahariduse, kontserdi- jm muusikaelu valdkondade edendamaks välja töötama kindlamat struktuuri. 1919. aastal asutatakse Tallinnas ja Tartus kõrgemad muusikakoolid, millega pannakse alus profesionaalse muusikahariduse omandamisele Eestis. 1921. aastal loodi kooriliikumise eestvedamiseks Eesti Lauljate Liit, mille üheks peaülesandeks oli laulupidude korraldamine. Samuti andis liit välja muusikakuukirja „Muusikaleht“ (1924–1940). 1924. aastal loodi esimene üksnes professionaalseid muusikuid koondav ühendus – Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts, mis korraldas kammermuusika kontserte, heliloomingu konkursse ja trükkis muusikakirjandust, sh andis välja raamatu „Kakskümmend aastat eesti muusikat“. Selle raamatu koostaja Karl Leichter (1902–1987) on eesti muusikateaduse rajajaid. Kammermuusika edendamises oli oluline roll seltsi juures alaliselt tegutsenud keelpillikvartetil ja puhkpillikvintetil. Kammermuusika kontsertide korraldamine oli kandvaks tegevuseks ka Tartu Helikunsti Seltsis.
1926. aastal pandi alus Riigi Ringhäälingu orkestrile (tänasele Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile), mille esimene peadirigent oli „Estonia“ teatri muusikajuht Raimund Kull (1882–1942). 1920. aastate lõpul jõudis „Estonia“ ooperiteatrina kõrgtasemele, 1920. aastatest peale mängiti ooperit regulaarselt ka „Vanemuises“, kus muusikalise osa eest vastutasid Juhan Simm (1885–1959) ning helilooja Eduard Tubin (1905–1982). Vokaalsümfooniliste teoste ettekandmisel muutusid tähtsateks kaks koori: „Estonia“ Muusikaosakonna Segakoor Tallinnas ja „Vanemuise“ Muusikaosakonna Segakoor Tartus. Toonase muusikaelu seisukohalt olid olulised 1925. aastal asutatud Kultuurkapital, mis jagas kultuuri hüvanguks rahalisi toetusi ja mille juures tegutses ka noodikirjastus ning 1932. aastal Berni konventsiooni alusel tööd alustanud Eesti Autorikaitse Ühing.
Eesti helilooming sündis peamiselt tänu Peterburi konservatooriumis hariduse saanud heliloojatele ning sajandivahetusel tuli neist areenile terve põlvkond. Juba nimetatud Rudolf Tobiase (1873–1918) ja Artur Kapi (1874–1952) kõrval tegutsesid Miina Härma (1864–1941), esimene naishelilooja, organist ja koorijuht ning Mihkel Lüdig (Tallinna Konservatooriumi esimene rektor). Veidi hiljem astusid avalikkuse ette eesti rahvusliku heliloomingule alusepanijad koorimuusikas Mart Saar (1882–1963) ja Cyrillus Kreek (1889–1962) ning sümfoonilises muusikas Heino Eller (1887–1970). Esimese iseseisvuse ajast alates saab rääkida ka heliloojate koolkondadest: Tartus Heino Elleri omast, orienteeritud sümfoonilisele muusikale ja selle seosele rahvuslikkusega, ning klassikalisele mõttemaailmale baseeruvast Tallinna koolkonnast, mille eesotsas professor Artur Kapp ja mida esindasid valdavalt kooriheliloojad. 1920. aastatel eristusid Eesti heliloomingus selgesti loovisiksused oma žanrieelistuste ja isikupärase helikeelega. Helilooja omapärane muusikaline mõtlemine sai eriti oluliseks 1930. aastatel, mil eesti heliloomingusse tuli meie suurim sümfoonik Eduard Tubin (loonud 10 sümfooniat) ja isepäiselt valuliku maailmatunnetusega Eduard Oja (1905–1950).
Eesti muusikaelu, sealhulgas nii sümfooniaorkestrite, ooperiteatri kui ka kammer- ning koorimuusika tase hakkas järk-järgult vastama Euroopa standarditele. Selles oli oluline roll iseseisvusaja lõpuks sirgunud plejaadil võimekatel interpreetidel, kellest suur osa oli oma hariduse omandanud peamiselt Eestis. Mitmed noored interpreedid osalesid ka edukalt rahvusvahelistel konkurssidel, näiteks viiuldajad Vladimir Alumäe, Hubert ja Zelia Aumere, Carmen Prii, Evi Liivak või pianist Heljo Sepp, kes võitis 1938. aastal Londonis noorte pianistide konkursil Briti Muusikanõukogu preemia ja õppimisvõimaluse Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias. Tolle aja silmapaistvate nimede seas olid sopranid Ida Aav-Loo ja Milvi Laid, bariton Artur Rinne, tenorid Karl Ots ja Alfred Sällik – kõik armastatud solistid „Estonia“ laval; keelpillimängijad Herbert Laan, Hugo Schüts jt, pianistidest Erika Franz, Olav Roots, Aino Kõrb, samuti hilisemad kauaaegsed Tallinna Konservatooriumi pianistid-pedagoogid Anna Klas ja Bruno Lukk ja mitmed teised interpreedid.
1926. aastal pandi alus Riigi Ringhäälingu orkestrile (tänasele Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile), mille esimene peadirigent oli „Estonia“ teatri muusikajuht Raimund Kull (1882–1942). 1920. aastate lõpul jõudis „Estonia“ ooperiteatrina kõrgtasemele, 1920. aastatest peale mängiti ooperit regulaarselt ka „Vanemuises“, kus muusikalise osa eest vastutasid Juhan Simm (1885–1959) ning helilooja Eduard Tubin (1905–1982). Vokaalsümfooniliste teoste ettekandmisel muutusid tähtsateks kaks koori: „Estonia“ Muusikaosakonna Segakoor Tallinnas ja „Vanemuise“ Muusikaosakonna Segakoor Tartus. Toonase muusikaelu seisukohalt olid olulised 1925. aastal asutatud Kultuurkapital, mis jagas kultuuri hüvanguks rahalisi toetusi ja mille juures tegutses ka noodikirjastus ning 1932. aastal Berni konventsiooni alusel tööd alustanud Eesti Autorikaitse Ühing.
Eesti helilooming sündis peamiselt tänu Peterburi konservatooriumis hariduse saanud heliloojatele ning sajandivahetusel tuli neist areenile terve põlvkond. Juba nimetatud Rudolf Tobiase (1873–1918) ja Artur Kapi (1874–1952) kõrval tegutsesid Miina Härma (1864–1941), esimene naishelilooja, organist ja koorijuht ning Mihkel Lüdig (Tallinna Konservatooriumi esimene rektor). Veidi hiljem astusid avalikkuse ette eesti rahvusliku heliloomingule alusepanijad koorimuusikas Mart Saar (1882–1963) ja Cyrillus Kreek (1889–1962) ning sümfoonilises muusikas Heino Eller (1887–1970). Esimese iseseisvuse ajast alates saab rääkida ka heliloojate koolkondadest: Tartus Heino Elleri omast, orienteeritud sümfoonilisele muusikale ja selle seosele rahvuslikkusega, ning klassikalisele mõttemaailmale baseeruvast Tallinna koolkonnast, mille eesotsas professor Artur Kapp ja mida esindasid valdavalt kooriheliloojad. 1920. aastatel eristusid Eesti heliloomingus selgesti loovisiksused oma žanrieelistuste ja isikupärase helikeelega. Helilooja omapärane muusikaline mõtlemine sai eriti oluliseks 1930. aastatel, mil eesti heliloomingusse tuli meie suurim sümfoonik Eduard Tubin (loonud 10 sümfooniat) ja isepäiselt valuliku maailmatunnetusega Eduard Oja (1905–1950).
Eesti muusikaelu, sealhulgas nii sümfooniaorkestrite, ooperiteatri kui ka kammer- ning koorimuusika tase hakkas järk-järgult vastama Euroopa standarditele. Selles oli oluline roll iseseisvusaja lõpuks sirgunud plejaadil võimekatel interpreetidel, kellest suur osa oli oma hariduse omandanud peamiselt Eestis. Mitmed noored interpreedid osalesid ka edukalt rahvusvahelistel konkurssidel, näiteks viiuldajad Vladimir Alumäe, Hubert ja Zelia Aumere, Carmen Prii, Evi Liivak või pianist Heljo Sepp, kes võitis 1938. aastal Londonis noorte pianistide konkursil Briti Muusikanõukogu preemia ja õppimisvõimaluse Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias. Tolle aja silmapaistvate nimede seas olid sopranid Ida Aav-Loo ja Milvi Laid, bariton Artur Rinne, tenorid Karl Ots ja Alfred Sällik – kõik armastatud solistid „Estonia“ laval; keelpillimängijad Herbert Laan, Hugo Schüts jt, pianistidest Erika Franz, Olav Roots, Aino Kõrb, samuti hilisemad kauaaegsed Tallinna Konservatooriumi pianistid-pedagoogid Anna Klas ja Bruno Lukk ja mitmed teised interpreedid.
Pikk okupatsiooniaeg
Rahulik ja tasakaalustatud aeg katkes 1940. aastal, mil Eesti annekteeriti Nõukogude Liidu koosseisu. Läbi Teise maailmasõja aastate kulges nii Tallinnas kui ka Tartus vilgas muusikaelu, vaatamata sellele, et mitmed nimekad muusikud on värvatud Nõukogude Liidu poolele sõdima. Kunstiinimesed koondati 1942. aastal Eesti Kunstiansamblitesse Jaroslavli linnas Venemaal. Sinna kuulus ka Gustav Ernesaks (1908–1993), hilisem laulupidude eestvedaja ning omamoodi rahvuslik sümbol. Eesti kultuurile väga olulise sammuna asutati Jaroslavlis 1944 tänini riikliku koorina tegutsev kutseline meeskoor, praeguse nimetusega Eesti Rahvusmeeskoor – kollektiiv, mis oli üks väheseid eesti kultuurisaadikuid Lääne poole ka suletud nõukogude režiimi ajal. Sõjatagalas asutati ka puhkpillikvintett, mis nimetati hiljem ümber ansambli metsasarvemängijast liikme Jaan Tamme järgi. Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett oli üks Nõukogude aja legendaarsemaid ja püsivamaid kammerkoosseise, mis mõjutas otseselt ka puhkpillikvinteti kui žanri osatähtsust eesti helitööde hulgas. Jaroslavlis alustas tegevust teinegi kooslus, mis kujunes kogu Nõukogude Liidus üheks silmapaistvamaks ansambliks – klaveriduo Anna Klas ja Bruno Lukk.
1944. aasta sügisel, kui nõukogude väed olid jõudnud taas Eestisse, algas suur põgenemine Läände ja muusikute read hõrenesid tuntavalt. Läände lahkusid heliloojad Eduard Tubin, Kaljo Raid ja Roman Toi, muusikaelu üks kesksemaid figuure Juhan Aavik (1884–1982) – helilooja, dirigent ja aastatel 1925–1944 Tallinna Konservatooriumi rektor, ooperisolistid Ida Loo-Talvari ja Olga Torokoff-Tiedeberg, „Estonia“ toonane peadirigent Verner Nerep, sümfooniaorkestri peadirigent Olav Roots, pianist Theodor Lemba jpt. Tugeva hoobi sai eesti viiulikool, mis tänu saksa päritolu viiuliprofessorile Johannes Paulsenile (1879–1945) oli 1930. aastate lõpul jõudnud Euroopa tasemele. Mitmed muusikud hukkusid otseses sõjakeerises: helilooja Juhan Jürme sai surma Tallinna pommitamisel 1943. aastal, laulja Karl Viitol 1944. aastal.
Väga tugevasti kannatas 1940. aastatel ka ooperiteater. Sõjategevuse käigus hävisid 1944. aastal nii „Vanemuise“ kui ka „Estonia“ majad. Kui „Estonia“ taastati 1947, siis „Vanemuise“ kohal avati 1967. aastal uus teatrihoone, mõni aasta hiljem ka kontserdisaal. Ometi tuli ooperiteatris uus võimekas lauljate põlvkond esile kohe pärast sõja lõppu. Baritonid Georg Ots (1920–1975) ja Tiit Kuusik (1911–1991) tõid rahvast teatrisaali kuni oma surmani, olles eredaimateks isiksusteks eesti ooperiilmas.
Sõjajärgse perioodi muusikaelu oli kantud repressioonide lainest, mis jõudis haripunkti 1950. aasta kevadel, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba ja paljud teised. See aeg oli traagiline just heliloomingu seisukohalt, mil ideoloogilised ettekirjutused ja nõue „sotsialistlik sisu, rahvuslik vorm“ tabasid heliloojaid valusalt.
1944. aasta sügisel, kui nõukogude väed olid jõudnud taas Eestisse, algas suur põgenemine Läände ja muusikute read hõrenesid tuntavalt. Läände lahkusid heliloojad Eduard Tubin, Kaljo Raid ja Roman Toi, muusikaelu üks kesksemaid figuure Juhan Aavik (1884–1982) – helilooja, dirigent ja aastatel 1925–1944 Tallinna Konservatooriumi rektor, ooperisolistid Ida Loo-Talvari ja Olga Torokoff-Tiedeberg, „Estonia“ toonane peadirigent Verner Nerep, sümfooniaorkestri peadirigent Olav Roots, pianist Theodor Lemba jpt. Tugeva hoobi sai eesti viiulikool, mis tänu saksa päritolu viiuliprofessorile Johannes Paulsenile (1879–1945) oli 1930. aastate lõpul jõudnud Euroopa tasemele. Mitmed muusikud hukkusid otseses sõjakeerises: helilooja Juhan Jürme sai surma Tallinna pommitamisel 1943. aastal, laulja Karl Viitol 1944. aastal.
Väga tugevasti kannatas 1940. aastatel ka ooperiteater. Sõjategevuse käigus hävisid 1944. aastal nii „Vanemuise“ kui ka „Estonia“ majad. Kui „Estonia“ taastati 1947, siis „Vanemuise“ kohal avati 1967. aastal uus teatrihoone, mõni aasta hiljem ka kontserdisaal. Ometi tuli ooperiteatris uus võimekas lauljate põlvkond esile kohe pärast sõja lõppu. Baritonid Georg Ots (1920–1975) ja Tiit Kuusik (1911–1991) tõid rahvast teatrisaali kuni oma surmani, olles eredaimateks isiksusteks eesti ooperiilmas.
Sõjajärgse perioodi muusikaelu oli kantud repressioonide lainest, mis jõudis haripunkti 1950. aasta kevadel, mil arreteeriti heliloojad ja koorijuhid Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla sattusid ka Heino Eller, Artur Lemba ja paljud teised. See aeg oli traagiline just heliloomingu seisukohalt, mil ideoloogilised ettekirjutused ja nõue „sotsialistlik sisu, rahvuslik vorm“ tabasid heliloojaid valusalt.
***
1950. aastate keskel jõudis muusikaelu uue värske hinguseni. Esiplaanile tõusis modernismile orienteeritud suund ja sellele omased väljendusvahendid: neoklassitsistlik rütmienergia, laiendatud tonaalsus ja lineaarne polüfoonia ning sellest tulenev harmoonia suurenev koloristlik roll. Ilmus uus heliloojate põlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (1930–2017, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (1930–2010, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (1932–2020, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (1935, kuuekümnendate aastate eesti muusika julgeim uuendaja), Kuldar Sink (1942–1995, vokaal- ja instrumentaalteoste autor) – need heliloojad määrasid eesti muusika nägu järgmistel kümnenditel. Samadelt lähtepositsioonidelt alustanutena on nad kõik teinud läbi mitmeid pöördeid oma muusikalises mõtlemises ning tänaseks kujunenud kohati äärmuslikult erinevateks.
Edenesid ka muusikaelu institutsioonid. 1963. aastal sai Eesti Raadio Sümfooniaorkestri (aastast 1975 Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) peadirigendiks Neeme Järvi. Eri Klasist sai 1965. aastal „Estonia“ dirigent, aastail 1975–1995 töötas ta teatri peadirigendina. Lisaks vokaalmuusika suurkujudele Georg Otsale ja Tiit Kuusikule tuli kuuekümnendatel „Estonia“ teatri lavale hulk noori ooperisoliste: koloratuursopranid Margarita Voites ja Anu Kaal, metsosopranid Urve Tauts ja Leili Tammel, tenorid Hendrik Krumm ja Ivo Kuusk, bassid Teo Maiste ja Mati Palm.
Edenesid ka muusikaelu institutsioonid. 1963. aastal sai Eesti Raadio Sümfooniaorkestri (aastast 1975 Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) peadirigendiks Neeme Järvi. Eri Klasist sai 1965. aastal „Estonia“ dirigent, aastail 1975–1995 töötas ta teatri peadirigendina. Lisaks vokaalmuusika suurkujudele Georg Otsale ja Tiit Kuusikule tuli kuuekümnendatel „Estonia“ teatri lavale hulk noori ooperisoliste: koloratuursopranid Margarita Voites ja Anu Kaal, metsosopranid Urve Tauts ja Leili Tammel, tenorid Hendrik Krumm ja Ivo Kuusk, bassid Teo Maiste ja Mati Palm.
***
1970.–1980. aastate kunstmuusikat iseloomustavad rituaalne ja maagiline alge, heakõlaline helikeel ning vaba vormikujundus, selle kõrval aga ka helikeele originaalsust tähtsustav ja erinevaid stiilisünteese otsiv suundumus. 1970. aastad tõid areenile heliloojate põlvkonna, mille eesotsas olid eksperimenteeriva loomelaadiga Lepo Sumera (1950–2000, kuue sümfoonia autor), aktiivse rütmikasutusega Raimo Kangro (1949–2001, kaheksa ooperi autor), dramaatilise ja kontrastiderikka väljenduslaadiga Mati Kuulberg (1947–2001), samuti Alo Põldmäe (1945), kelle loomingu põhiosa moodustab instrumentaalkammermuusika ja René Eespere (1953) – vokaalsümfooniliste suurvormide, siira tundetooniga lastemuusika ja peenekoelise kammermuusika looja. 1980. aastad tõid kontserdilavadele eri muusikastiile tervikuks ühendava Erkki-Sven Tüüri (1959) ja tähistaeva mütoloogiast kantud muusikaga Urmas Sisaski (1960).
1970. aastatel saab alguse mitmete tähelepanuväärsete kollektiivide tegevus. Aastast 1971 tegutses viiuldaja Jüri Gerretzi, tšellist Toomas Velmeti ja pianist Valdur Rootsi ansambel Tallinna Trio, mille mitmekülgse repertuaari hulgas olid ka eesti heliloojate uudisteosed. 1972 asutati vanamuusikaansambel Hortus Musicus, mille kunstiline juht, dirigent ja viiuldaja Andres Mustonen on lisaks vanamuusika interpreteerimisele palju tähelepanu pööranud ka nüüdismuusikale. 1981. aastal asutatud Eesti Filharmoonia Kammerkoori kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks oli 20 aastat Tõnu Kaljuste, kes tegi koori tuntuks kogu maailmas. Hinnatud ansambliteks kujunesid ka klaveriduo Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske ning 1984. aastal alustanud Tallinna Keelpillikvartett. Soolointerpeetidest tõusis 1970. aastate keskel orbiidile pianist Peep Lassmann, 1980. aastate alguses tulid solistidena avalikkuse ette pianistid Ivari Ilja ja Kalle Randalu – viimasest sai rahvusvaheliste konkursside laureaat Zwickaus 1981, Moskvas 1982 ja ARD konkursil Münchenis 1985. aastal.
1979. aastal sai alguse eesti muusikale pühendatud festivalide korraldamine (tänase nimetusega Eesti Muusika Päevad), eesmärgiga pöörata tähelepanu siinsete heliloojate loomingule ja pakkuda neile loomingulist väljundit. 1987. aastal alustavad mitmed eesti rahvusvahelised festivalid, sh tänaseni kestvad Tallinna Rahvusvaheline orelifestival, Viljandi vanamuusikafestival jt.
1970. aastatel saab alguse mitmete tähelepanuväärsete kollektiivide tegevus. Aastast 1971 tegutses viiuldaja Jüri Gerretzi, tšellist Toomas Velmeti ja pianist Valdur Rootsi ansambel Tallinna Trio, mille mitmekülgse repertuaari hulgas olid ka eesti heliloojate uudisteosed. 1972 asutati vanamuusikaansambel Hortus Musicus, mille kunstiline juht, dirigent ja viiuldaja Andres Mustonen on lisaks vanamuusika interpreteerimisele palju tähelepanu pööranud ka nüüdismuusikale. 1981. aastal asutatud Eesti Filharmoonia Kammerkoori kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks oli 20 aastat Tõnu Kaljuste, kes tegi koori tuntuks kogu maailmas. Hinnatud ansambliteks kujunesid ka klaveriduo Nata-Ly Sakkos ja Toivo Peäske ning 1984. aastal alustanud Tallinna Keelpillikvartett. Soolointerpeetidest tõusis 1970. aastate keskel orbiidile pianist Peep Lassmann, 1980. aastate alguses tulid solistidena avalikkuse ette pianistid Ivari Ilja ja Kalle Randalu – viimasest sai rahvusvaheliste konkursside laureaat Zwickaus 1981, Moskvas 1982 ja ARD konkursil Münchenis 1985. aastal.
1979. aastal sai alguse eesti muusikale pühendatud festivalide korraldamine (tänase nimetusega Eesti Muusika Päevad), eesmärgiga pöörata tähelepanu siinsete heliloojate loomingule ja pakkuda neile loomingulist väljundit. 1987. aastal alustavad mitmed eesti rahvusvahelised festivalid, sh tänaseni kestvad Tallinna Rahvusvaheline orelifestival, Viljandi vanamuusikafestival jt.
Taasiseseisvumine ja sajandivahetus
Periood 1988–1991 lõi pinnase mitmeteks muutusteks ka muusikaelus ning iseseisvunud Eestis hakati kultuuri- ja muusikaelu – sarnaselt esimese iseseisvusajaga – taas üles ehitama. Loodi või reorganiseeriti mitmed muusikaelu olulised intitutsioonid: riiklik kontserdikorraldaja Eesti Kontsert (1989), professionaalsete muusikute katusorganisatsioon Eesti Muusikanõukogu (1992) ja muusikavaldkonna loomeliidud – Eesti Heliloojate Liit (1993), Eesti Interpreetide Liit (1998) ja Eesti Esitajate Liit (2000). Erialaühendustena asutati Eesti Klaveriõpetajate Ühing (1989) ja Eesti Keelpilliõpetajate Ühing (1989), millele on aastate jooksul lisandunud Eesti Akordioniliit, Eesti Flöödiühing jpt. 1999. aastal valmis Eesti Muusikaakadeemia (praeguse Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia) uus hoone Tallinna südalinnas Tatari tänaval.
1993. aastal loodi Tallinna Kammerorkester, millest sai oluline koostööpartner Eesti Filharmoonia Kammerkoorile. Jätkus ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Rahvusmeeskoori tegevus. 1993. aastast sai eesti uue muusika üheks võtmekollektiiviks Olari Eltsi juhitud NYYD Ensemble. Ansamblite seas tõusis esile ka 1997. aastal tegevust alustanud klaveritrio žanri populariseerija Uus Tallinna Trio, pikka aega oli oluliseks ansambliks Olavi Kasemaa juhatatud Tallinna Saksofonikvartett, mille kõrval tegutsemas ka saksofonikvartett SaxEst Virgo Veldi juhatusel. Järjepidevalt tegutsenud Tallinna Keelpillikvartetile lisandus 2000. aastal Rudolf Tobiase nimeline Keelpillikvartett.
Üheksakümnendate aastate eesti heliloomingu üldpilt oli mitmekesine: väljakujunenud stiilis jätkasid rahvamuusikalise või neoklassitsistliku kallakuga vanemate põlvkondade heliloojad. Uut muusikat iseloomustas senise rütmikesksuse taandumine ning kõlavärvile ja faktuurile tähelepanu suunamine. Vähenes ulatuslike sümfooniliste ja vokaalsümfooniliste teoste osakaal ja süvenes kammerlikkus: rohkesti loodi muusikat erinevatele ansamblikoosseisudele ja ka orkestriteostes sai valdavaks ansamblipärane orkestrikäsitlus. Eesti muusikasse tulid 1990. aastatel Helena Tulve, Toivo Tulev, Tõnu Kõrvits, Mart Siimer, Tõnis Kaumann, Märt-Matis Lill, Timo Steiner, Mirjam Tally, Jüri Reinvere, Mari Vihmand, Galina Grigorjeva ja paljud teised. Eesti helilooming hakkas kõlama ka välismaal ning läbimurre kaasaegsesse maailma sündis koos interpreetidega. Võimsate dirigentide Neeme Järvi (1937), Eri Klasi (1939–2016), Peeter Lilje (1950–1993), Tõnu Kaljuste (1953), Arvo Volmeri (1962), Andres Mustoneni (1953) jt koostöö eesti heliloojatega andis tõuke nii mõnegi eesti muusika tähtteose sünniks või taasavastamiseks.
Rahvusvahelise muusikamaailma avanemine pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal tähendas mitmetele võimalust end Euroopas ja USAs täiendada või välisriikidest paremat teenistust otsida. 1990. aastate alguses suundus suur osa eesti keelpillieliidist Soome, lahkujate seas näiteks mitmed ERSO muusikud: pikaaegne kontsertmeister-viiuldaja Mati Kärmas ja vioolarühma kontsertmeister Andrus Järvi, samuti tšellist Teet Järvi. Soome Rahvusooperisse asusid tööle noored viiuldajad Aet Ratassepp ja Leho Ugandi, 2000. aastal kontsertmeistrina ka Andrus Haav. Muusikute tihe tegevus välismaistes kollektiivides iseloomustab aga kogu taasiseseisvumisaega. Tähelepanuväärsete positsioonidega tõusevad esile klarnetist Selvadore Rähni, kes tegutses aastatel 1997–2005 klarnetirühma kontsertmeistrina Kyoto Sümfooniaorkestris Jaapanis ning tšellist Henry-David Varema Saksamaal resideeruva Petersen Quartett’i koosseisulise liikmena 2000. aastatel.
Ühkesakümnendate aastate tippvormis interpreetideks olid teiste seas viiuldaja Urmas Vulp, pianistid Marje Lohuaru ja Vardo Rumessen – viimased kaks on olnud ka aktiivsed muusikaelu organisaatorid. „Estonia“ teatri solistide seas kerkisid esile sopran Nadia Kurem, metsosopran Riina Airenne, tenorid Vello Jürna ja Mati Kõrts, bariton Jassi Zahharov. Sama kümnendi lõpus ilmus muusikamaastikule üks eesti edukamaid klaveriduosid Kai Ratassepp ja Mati Mikalai, mida on preemiatega pärjatud mitmel rahvusvahelisel konkursil, tähelepanuväärseim on selle duo esikohavõit rahvusvahelisel ARD konkursil 2000. aastal. Välismaa mainekates kõrgkoolides õppivatest noortest talentidest paistsid silma viiuldaja Sigrid Kuulmann ning rahvusvahelistel konkurssidel edukalt osalenud muusikud nagu pianist Marko Martin ja oboist Kalev Kuljus.
Taasiseseisvumise ajal on algatatud mitmeid muusikafestivale: Jazzkaar, NYYD-festival, Rapla Kirikumuusikafestival, Haapsalu Vanamuusikafestival, Orient Festival, Rahvusvaheline Klaverifestival, David Oistrahhi Festival Pärnus, Klaaspärlimängu festival ja mitmed teised. 2004. aastal loodi projektipõhine muusikateater Nargen Opera Naissaarel Tõnu Kaljuste eestvedamisel, millele lisandus mõni aasta hiljem ka Nargen Festival. 1991. aastast peetakse Eesti Muusika Päevade nime all siinset olulisemat nüüdismuusikafestivali, mis pakub läbilõiget eesti heliloomingu hetkeseisust ja on eesti muusika uute suundade taimelavaks.
© EMIK 2021
EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).
1993. aastal loodi Tallinna Kammerorkester, millest sai oluline koostööpartner Eesti Filharmoonia Kammerkoorile. Jätkus ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Rahvusmeeskoori tegevus. 1993. aastast sai eesti uue muusika üheks võtmekollektiiviks Olari Eltsi juhitud NYYD Ensemble. Ansamblite seas tõusis esile ka 1997. aastal tegevust alustanud klaveritrio žanri populariseerija Uus Tallinna Trio, pikka aega oli oluliseks ansambliks Olavi Kasemaa juhatatud Tallinna Saksofonikvartett, mille kõrval tegutsemas ka saksofonikvartett SaxEst Virgo Veldi juhatusel. Järjepidevalt tegutsenud Tallinna Keelpillikvartetile lisandus 2000. aastal Rudolf Tobiase nimeline Keelpillikvartett.
Üheksakümnendate aastate eesti heliloomingu üldpilt oli mitmekesine: väljakujunenud stiilis jätkasid rahvamuusikalise või neoklassitsistliku kallakuga vanemate põlvkondade heliloojad. Uut muusikat iseloomustas senise rütmikesksuse taandumine ning kõlavärvile ja faktuurile tähelepanu suunamine. Vähenes ulatuslike sümfooniliste ja vokaalsümfooniliste teoste osakaal ja süvenes kammerlikkus: rohkesti loodi muusikat erinevatele ansamblikoosseisudele ja ka orkestriteostes sai valdavaks ansamblipärane orkestrikäsitlus. Eesti muusikasse tulid 1990. aastatel Helena Tulve, Toivo Tulev, Tõnu Kõrvits, Mart Siimer, Tõnis Kaumann, Märt-Matis Lill, Timo Steiner, Mirjam Tally, Jüri Reinvere, Mari Vihmand, Galina Grigorjeva ja paljud teised. Eesti helilooming hakkas kõlama ka välismaal ning läbimurre kaasaegsesse maailma sündis koos interpreetidega. Võimsate dirigentide Neeme Järvi (1937), Eri Klasi (1939–2016), Peeter Lilje (1950–1993), Tõnu Kaljuste (1953), Arvo Volmeri (1962), Andres Mustoneni (1953) jt koostöö eesti heliloojatega andis tõuke nii mõnegi eesti muusika tähtteose sünniks või taasavastamiseks.
Rahvusvahelise muusikamaailma avanemine pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 1991. aastal tähendas mitmetele võimalust end Euroopas ja USAs täiendada või välisriikidest paremat teenistust otsida. 1990. aastate alguses suundus suur osa eesti keelpillieliidist Soome, lahkujate seas näiteks mitmed ERSO muusikud: pikaaegne kontsertmeister-viiuldaja Mati Kärmas ja vioolarühma kontsertmeister Andrus Järvi, samuti tšellist Teet Järvi. Soome Rahvusooperisse asusid tööle noored viiuldajad Aet Ratassepp ja Leho Ugandi, 2000. aastal kontsertmeistrina ka Andrus Haav. Muusikute tihe tegevus välismaistes kollektiivides iseloomustab aga kogu taasiseseisvumisaega. Tähelepanuväärsete positsioonidega tõusevad esile klarnetist Selvadore Rähni, kes tegutses aastatel 1997–2005 klarnetirühma kontsertmeistrina Kyoto Sümfooniaorkestris Jaapanis ning tšellist Henry-David Varema Saksamaal resideeruva Petersen Quartett’i koosseisulise liikmena 2000. aastatel.
Ühkesakümnendate aastate tippvormis interpreetideks olid teiste seas viiuldaja Urmas Vulp, pianistid Marje Lohuaru ja Vardo Rumessen – viimased kaks on olnud ka aktiivsed muusikaelu organisaatorid. „Estonia“ teatri solistide seas kerkisid esile sopran Nadia Kurem, metsosopran Riina Airenne, tenorid Vello Jürna ja Mati Kõrts, bariton Jassi Zahharov. Sama kümnendi lõpus ilmus muusikamaastikule üks eesti edukamaid klaveriduosid Kai Ratassepp ja Mati Mikalai, mida on preemiatega pärjatud mitmel rahvusvahelisel konkursil, tähelepanuväärseim on selle duo esikohavõit rahvusvahelisel ARD konkursil 2000. aastal. Välismaa mainekates kõrgkoolides õppivatest noortest talentidest paistsid silma viiuldaja Sigrid Kuulmann ning rahvusvahelistel konkurssidel edukalt osalenud muusikud nagu pianist Marko Martin ja oboist Kalev Kuljus.
Taasiseseisvumise ajal on algatatud mitmeid muusikafestivale: Jazzkaar, NYYD-festival, Rapla Kirikumuusikafestival, Haapsalu Vanamuusikafestival, Orient Festival, Rahvusvaheline Klaverifestival, David Oistrahhi Festival Pärnus, Klaaspärlimängu festival ja mitmed teised. 2004. aastal loodi projektipõhine muusikateater Nargen Opera Naissaarel Tõnu Kaljuste eestvedamisel, millele lisandus mõni aasta hiljem ka Nargen Festival. 1991. aastast peetakse Eesti Muusika Päevade nime all siinset olulisemat nüüdismuusikafestivali, mis pakub läbilõiget eesti heliloomingu hetkeseisust ja on eesti muusika uute suundade taimelavaks.
© EMIK 2021
EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).