Pianist ja klaveripedagoog Martti Raide ütleb, et naudib oma töös kõike, mida teeb. „Muidu ma ei teeks,” on ta kindel. Vihje peale süvakultuuri vähe soosiva aja ja olude kohta aga arvab, et aktsepteerib seda kui reaalsust.

Martti Raide on mitmekülgne muusik: akadeemia õppejõud, muusikakesk­kooli klaveriosakonna juhataja, kammeransamblite ja soolopianist, kontserdiarvustaja ja muusikast kirjutaja. Veel käib esinemas koolides, juhendab noorte õpitubasid ning meistriklasse, korraldab klaveriõpetajate päevi…
„Laveerida tuleb ikka mõistuse piirile jäädes,” vastab Martti Raide küsimusele, kas koormus üle mõistuse käima ei hakka. „On tore, kui leiad endale rakendust. Mitmekülgsus aitab värskust hoida. Kõrgkoolist saan mõtteid, mis tulevad kasuks nooremate laste õpetamisel. Meistriklasse tehes kasutan oma kogemusi ja suhtlemine aitab näha pilti laiemalt. Soolokavadeks harjutamine hoiab interpreedina vormis, aga samas ei kurna välja, sest kontserdikalender pole väga tihe ja vahepeal tegelen jälle rohkem millegi muuga.
Üks asi, millega pean piiri pidama, et vastumeelsust ei tekiks, on kõikvõimalik sisulise mõtteta administree­rimine ja aruandlus. Selle asemel tahaksin küll mõnikord kas või lugeda − järge ootavate raamatute virn muudkui kasvab. Samas annab ka paberitöö mõnesuguseid vajalikke kogemusi selles maailmas toime tulla.”

Kuidas seletada pilte...
„Elame ajal, mis nõuab suutlikkust „tõlkida” oma tegevuse sisu bürokraatia keelde. See ei ole lihtne. Asjad, mis meile tunduvad endastmõistetavad, tuleb arusaadavaks teha kantseliidis, seletada oma eesmärke ametnikule arusaadavate väljendite abil. Kui seda suudad, tuleb bürokraatlik võimekuski lõppkokkuvõttes kasuks loomingulisele poolele.”
Vastuseks küsimusele, mis võiks tema töös teisiti olla, kui on, räägib Martti Raide klaverimängu kooliõpetu­sest. „Tahes-tahtmata oleme seotud haridussüsteemi, ainekavade ja kõige muu seesugusega, mis jagab õppimis­protsessi astmeteks, klassideks ja veeranditeks ning eeldab igal etapil kindlat taset. Kuid noor inimene areneb nagu taim: mingil perioodil võib ta olla kidurake, siis hakkab äkki kasvu juurde viskama. Kool just nagu eeldab, et kasvamine toimub võrdsete jupikeste kaupa. Mõne lapsega tuleks tegelda pikalt ja rahulikult, kuid ei saa − tärminid kukuvad, eksam on tulekul... Eks need ettemängimised ja muu seesugune on plaanitud heade kavatsustega, aga kõigilt kümneaastastelt pole võimalik ühtmoodi tulemusi nõuda. Mulle meeldiks, kui süsteemid oleksid paindlikumad.”

Peab olema palju kannatust
„Kerge taganttõukamise häid külgi ei või siiski eitada. Kohustus sunnib aktiivseks ja aitab laiskushetkedest võitu saada. Mõnest surnud punktist tuleb tahtejõuga üle minna ning kui selle pingutuse läbi teed, on saadud kogemus sul tulevikus nagu kingitus käes.”
Klaveriõpetaja töö plusspoolelt tõstab Martti Raide esikohale rutiini puudumise: „Kogu aeg avastad enda jaoks midagi, õpid nägema asju senisest sootuks erinevast kandist. Teos võib mulle tuttav olla, aga tuleb uus õpilane ning tema suhe selle muusikaga on jälle teistsugune ja probleemid, mille lahendamiseks on vaja võimalusi välja nuputada, erinevad. See on hästi loominguline töö.
Individuaaltunnid ikkagi võimaldavad natuke vabadust. Mõnele lapsele tuleb vahepeal pisut järele anda ja siis mingil muul ajal tööd intensiivistada. Tulemused ja kontakt õpilasega on paremad, kui mitte olla väga jäik ning lubada õppimisel rohkem iseseisvust.
Mõnel noorel on oma soov ja tahe välja kujunenud ning kindlalt paigas, siis jääb minu osaks üksnes nõu anda ja võimalusi näidata. Kuid on ka neid, keda tuleb n-ö käivitada, kellele õpetaja peab andma kõrvalt väga palju energiat. Väikeste lastega pole harilikult muret, nad on kuidagi loomupäraselt püüdlikud. Raske aeg tuleb enamasti pärast kümnendat eluaastat, eriti 5.–7. klassis, mil koormus kasvab ülisuureks. Murdeealine ei ole tihti veel pingutusteks küps. Siis on vaja olla kannatlik, lõpmata kannatlik, kuni saabub moment, mil n-ö kvantiteet läheb üle kvaliteediks. Vahel räägid mitu aastat sama juttu, erilist edenemist märkamata. Ja ühel hetkel on vajalik asi lihtsalt olemas ja omaks võetud ning võib jälle edasi liikuda.
Murdeeas tekib ka käegalöömise meeleolusid kõige rohkem, sellel ajal on kodu tugi väga oluline. Vanemad, kes pole ise muusikud, tõrjuvad mõnikord vajadust käia koos lapsega tema teed. Ütlevad: „Mis mina sellest tean, mul pole aega ja ega ma oska temaga harjutada.” Asjatundlikkust polegi hädasti vaja, küll aga võib kaasaelamisest palju sõltuda. Tunda huvi, kuidas läheb ja mis mured on, harjutamise ajal kas või lihtsalt juures olla – seda ikka jõuab, oma lapse pärast üks saade või seriaal vaatamata jätta pole suur ohver.”
Küsimusele, kust võetakse klaveriõpetaja tööks vajalik kannatlikkus, vastab Martti Raide, et osalt peab see olema kaasa sündinud, aga ka elu kasvatab. Pidavat juhtuma, et õpetajagi ägestub, kui õpilase poolt üldse mingit tahteavaldust ei paista. „Muidugi peab ennast siis mingites piirides hoidma. Aga kui temperament natuke välja lööb, ei pruugigi see olla halb – noor inimene vajab vahel millestki arusaamiseks väikest raputust.”

Seina ette ei tule
Martti Raide ütleb, et tal ei ole hal­bu ega andetuid õpilasi. „Mul oleks väga raske töötada, kui serveeriksin olukorda nii, et on andekad õpilased, kellega on huvitav töötada, ning siis need vähem andekad, kellega tuleb teha primitiivsemaid asju. Pedagoog peab endale oma tööpõllu selgeks tegema. Igal õpilasel on mingi tase, mille ta suudab saavutada iseseisvalt, ning edasi see tase, kuhu ta võib jõuda juhendaja abil. Sellel vahepealsel alal me üheskoos liigumegi. Mina saan oma positiivse elamuse kätte siis, kui õpilane suudab ennast maksimaalselt realiseerida nendes piirides, mis on parajasti tema võimuses. Iga õpilane võib omal moel väga palju rõõmu pakkuda, ka päris algaja, kui ta oma muusikutee hakul midagi enda jaoks olulist saavutab. Tema eneseületus selle juures ei pruugi olla sugugi väiksem kui kellelgi, kes juba konkurssidel ilma teeb.
Muusikaga tegelemisel ei tule seina ette ja täiuslikkust ei saavuta keegi, ehkki mõni võib sellele väga lähedale pääseda. Jõuad mingile tasemele – ja kohe on sul uued võimalused ning kerkivad ka uued ülesanded, mille lahendamiseks pead edasi arenema. Üle oma varju ei hüppa, aga piir, milleni on võimalik ulatuda, nihkub kogu aeg kaugemale. See ongi, mis teeb asja huvitavaks.”

Õpetaja peab ulatama käe
„Õpetamine on tarkade otsuste tegemine,” ütleb Martti Raide. „Tuleb osa­ta anda ülesandeid, mille täitmiseks peab pingutama ning millega hakkama saamine jätab hea tunde, aga mis samas ei jää väljapoole õpilase võimaluste piiri. Kõrgus ei tohi olla seatud nii, et lati alt läbi minek on vältimatu. Negatiivsed emotsioonid ja frustratsioon ei aita ega arenda kedagi.”
Kas on võimalik mingil määral ar­vestada ka õpilase iseloomu ja temperamenti?
„Õpetaja peabki häälestuma iga õpilase järgi, olema talle arusaadav nii verbaalselt kui ka emotsionaalselt. Kui mina olen väga tundeline ja laps iseäranis stoiline, pean ennast ümber häälestama ja talle kuidagi intellektuaalselt naha vahele pugema. Muidu ei ole meil võimalik koos paigalt liikuda – pedagoogilises protsessis on kontakt ja vastastikune usaldus kõige alus. Eesti laste hulgas neid üliemotsionaalseid peaaegu ei olegi, aga kõik on siiski omaette indiviidid ning vastastikuse mõistmise saavutamiseks tuleb piltlikult öeldes kogu aeg maske vahetada, igaks tunniks jälle uus ette panna, astuda sobivasse rolli ja õigele kohale. Õpetaja on oma arengus õpilasest ees, aga ta ei tohi jääda liiga kõrgele, peab ulatama lapsele käe sinna allapoole. Paraja kõrguse leidmine on kunst, sest päriselt lapse kõrvale minna ka ei tohi, siis ei toimu arengut.”

Harjutusi iseseisvaks eluks
Martti Raide enese tõmme muusika poole on pärit nii varasest lapsepõlvest, et ise ta algust eriti ei mäletagi. Vanemad on aga rääkinud, et kui poiss kuskil külas olles klaveri leidis, läinud ta seda tingimata näppima.
Huvi kõlamaailma vastu leidis kasvuks soodsa pinnase. Isa oli noorena laulmisega tegelnud ning ehkki tema lauljatee oli katkenud, hoidis sideme muusikaga alles ligi kolmkümmend aastat kestnud töö riiklikus filharmoonias. Kontsertidele võttis ta kaasa ka oma muusikahuvilise poja. Selleks ajaks oli juba ammugi koju klaver ostetud ja laps Tallinna muusikakeskkooli pandud. Suuri keerde või kriise muusikuks saamise teel pole Martti Raidel ta enese sõnul ette tulnud, väiksemaid tagasilööke ja pettumushetki aga küll – sellest ei pääse vist keegi, arvab ta.
„Viitsimist ei jätku ju kunagi küllalt ning ega ma mingi fanaatiliselt innustunud harjutaja poisikesepõlves kogu aeg kindlasti ei olnud, kuid siiski suhteliselt kohusetundlik. Alguses tuli kõik ka üsna kergelt kätte. Mäletan näiteks, et kui anti harjutada paarirealisi lugusid ja kästi järgmiseks tunniks kaks tükki ära õppida, siis mina õppisin vahel kolm või neli. Veel on meeles, et kui suvel maal mõnda aega klaverist eemal olin ning sügisel linna tagasi jõudsin, siis miski kohe nagu kiskus jälle pilli juurde. Aga ülepea ainult helide maailmas ma ei elanud ja igal vabal hetkel ei harjutanud. Ka muud kooliasjad sain enam-vähem korralikult tehtud, probleeme polnud.”

Bruno Luki õpilane
Tänavu tähistati väljapaistva klaveriprofessori Bruno Luki 100. sünniaastapäeva. Õpilased olevat olnud Bruno Luki elu tähtsaim osa, eriti vanemas eas. Ka maestro ise on öelnud, et pole enda esinemisi kunagi sel määral nautinud kui oma andekate õpilaste kõrghetki kontserdilavadel – ehkki klaveriduo Anna Klas ja Bruno Lukk on jäänud säravaks legendiks tänapäevani. Bruno Luki õpilaste tase räägib ise enda eest ning kogu tema koolkond eesotsas Kalle Randaluga kiidab oma õpetajat ülivõrdes.
Martti Raide on Bruno Luki üks viimaseid õpilasi. Kas on ta nüüd ise õpetajana sama pühendunud, kui oli Bruno Lukk omal ajal?
„Seda peavad teised ja kunagi hiljem ütlema, minul on raske võrrelda. Meie kohtusime siis, kui Bruno Lukk oli jõudnud 70. eluaastatesse, ning nende kümne aasta põhjal, mil mina tema juures käisin, ei tea ma nimetada küll kedagi, kes oleks temast rohkem õpetamisele pühendunud. Ihu ja hingega sõna otseses mõttes, see oli kogu tema füüsiline ning ilmselt ka vaimne elu. Kõik ta huvid tiirlesid muusika ja klaverimängu ümber.
Aga ma ei tea, missugune nägi väl­ja Bruno Luki päevaplaan siis, kui ta oli neljakümnene. Kolm aastat konservatooriumi direktori kohusetäitja, mitukümmend aastat klaverikateedri juhataja – see pidi endaga kaasa tooma igasuguseid kohustusi. Ja nii palju, kui ma tema teatri- ja muusikamuuseumis oleva pärandi järgi tean, on tal väga osavalt formuleeritud tekste, mis näitavad lisaks muusikalisele andekusele ka sõnaga ümberkäimise vilumust, nii et küllap ta tegeles omal ajal ka sellega. 
Mina ei ole teda interpreedina laval kunagi näinud, kuid tagantjärele salvestusi kuulates olen mõistnud, et pedagoogiline mõju ei ole alati piiratud maise eluga: aktsendid Bruno Luki enese mängus tuletavad mulle meelde, mida ta õpetas, ning mõnigi asi saab justkui uuesti elavalt üle räägitud. Sama olen kogenud temaga tehtud intervjuusid kuulates.
Bruno Lukk oli tõesti suur õpetaja oma lõpuni pühendunud suhtumise, piiritu aususe ja austusega muusika ning klaverimängu vastu, oma ande, eruditsiooni ja kogemustega. Õpetus on olnud ainulaadne ka selles mõttes, et ta suutis kuidagi märkamatult ja tilkhaaval suunata mõtlemise teatud radadele. Tema eri aegade ja suure va­nusevahega õpilased leiavad veel praegugi uskumatult kiiresti ühise keele.”

Universaalne õpetus
„Luki õpetus oli universaalne, igavikulise mõõtmega. Tema soovitused ei tuginenud kunagi ainult ta enda isiklikule äratundmisele või emotsionaalsele kogemusele, sest sellelt pinnalt ei ole võimalik vedada niidikest objektiivse tõeni. Luki puhul pidi kõik olema mõtestatud ja põhjendatud mitte interpreedi tunnetusega, vaid sellega, mis tuleneb muusikast endast, helilooja fikseeritud partituurist: meloodia, rütm, harmoonia, faktuur – kogu muusikaline struktuur. Kui suudad selle n-ö lahti mõtestada, kasvavad sealt välja ka ideed, millest lähtuda muusika esitamisel.
1930. aastatel, mil Lukk pianistina alustas, oli niisugune lähenemine muusikale uus. Analüüs ja oma tegevuse sajaprotsendiline teadvustamine on modernse metoodika tunnusjoon ning selle tõi Eesti klaveripedagoogi­kasse just Bruno Lukk. Varem käis õpetus nii, et meister näitas ette, kuidas olema peab, ja õpilane tegi järele.
Muidugi hindasin ja austasin Bruno Lukki juba õpilasena, aga olin siis kahtlemata veel liiga rumal, et osata temalt küsida seda, mida oskaksin nüüd, või mõtelda süvitsi ta kommentaaride üle. Uskusin ja usaldasin õpetajat ning püüdsin teha, mis ta soovitas, kuid vaimse partnerluseni ei küündinud. Sinna pole midagi parata, kui oled nii noor ja teine on oma kogemustelt ja mõtlemise tasemelt sinust sedavõrd palju ees.
Aga hiljem, vahest viis aastat pärast lõpetamist hakkasin tajuma, et mingid õpetused või põhimõtted on mulle tagantjärele omaks saanud, olin nende hoiakutega ühte kasvanud – kunagi õpitu oli nagu investeering, mis hakkas protsenti kandma. Ilmselt ei suutnud ma õppimise ajal kohe kõike haarata. Tegin konkreetsel tasandil ära, mis õpetaja ütles, aga üldistuseni jõudsin alles hiljem.”
Martti Raide ütleb, et lugusid sellest, kuidas Bruno Luki klassis noodid pahameelest lendama pandi või õpilasele lahkumismärguandena uks lahti löödi, on tema kuulnud kui legende möödanikust, ise midagi taolist kogenud pole.

Muusika kaasa kogu eluks
Bruno Lukk oli autoriteet, kelle klassist möödudes olevat selg sirgeks tõmmatud. „Selle ukse taga tehti tõsist tööd kõrgete ideaalide nimel – see teadmine ei lubanud sealt lodevalt mööda minna,” meenutab Raide. Klass ise oli tilluke remontimata ruum nõukaaegses koolimajas, aga mõttetegevus kulges seal olmest kaugel. „Klaverid olid olemas ja eks nende eest ikka hoolitseti ka, ma ei mäleta, et pillid olekisd totaalselt häälest ära olnud.”
Vastuseks küsimusele, kuidas on olla muusik eeskätt materiaalseid hüvesid sihtivas maailmas, ütleb Martti Raide, et jõud, mis muusikasse tirib, pole rahasse konverteeritav, see on miski muu. Ja kes on sinna kord sõrme andnud, see enam lahti ei saa.
„Nii halb kui ka hea jõuab inimese juurde tagasi. Kui teed oma asja hästi ja südamega, ei loe kulutatud tunde ega energiat, küll siis tuleb ka tasu. Võib-olla teise koha pealt, kui ootasid, ja hiljem, kui lootsid, aga ega ta tulemata jää.”
Kui keegi Martti Raide õpilastest muusikast loobuda tahab, ei hoia õpetaja teda veenmisega kinni – vägisi teise inimese elu korraldada ei saa.
„Muidugi on kahju, eriti kui on tekkinud hea kontakt ja aastate jooksul koos palju saavutatud. Aga mina ei saa kellelegi garanteerida hiilgavat tulevikku pianistina. Mõtlen siis sellele, et ikkagi on see noor inimene palju võitnud, saanud midagi väärtuslikku kaasa kogu eluks. Aeg on ka näidanud, et varem või hiljem tullakse muusika juurde mingil viisil tagasi ning tuntakse sellest siis võib-olla mingil teisel moel rõõmu.
Paljud noored õpivad akadeemiaski millegi muu kõrvalt. Tahtmine muusikaga tegelda on jäänud, aga nad annavad endale aru oma võimetest ja võimalustest ning mõistavad, et konkurents on tihe ja ära elatada tuleb end millegi muuga.”
Bruno Luki klass Kivimäel on senini alles ja üks klavergi veel tema ajast pärit. Seintel on värvi uuendatud ja põrandaid parandatud, aga muusikakeskkooli hoonete üldine vilets seisukord on ju ammu teada asi. Martti Raidele on koht omamoodi armas sellest hoolimata: meenutab seal olijatele kõiki varasemaid põlvkondi ja suuri pianiste, kes majas kunagi õp­pinud, sama linoleumi peal kõndinud ning oma ideaalide ja tahtejõuga ruumi täitnud. Maja täis muusikat (ehkki tromboon seina taga mängib vahel nii kõvasti, et väikest last klaveri taga pole kuuldagi) liidab õpetajaid ja õpilasi, õhtuste harjutamiste juurde kuuluv seltsielugi toetab ühtekuuluvustunnet eesmärkide saavutamisel. „Muusikapsühholoogias kutsutakse seesugust õhkkonda, mis kujundab ühiste ideede ümber koondunud ja motiveeritud koosluse, konservatooriu­mikultuuriks,” teab Raide. Sestap ei heiduta vana kooli hale väline olek inimesi, kellele Kivimäe aura omaseks saanud. Küll aga ehmatab emasid-isasid, kui nad last esimesse klassi tooma tulevad. Martti Raide sõnul läheb siis mõnigi tagurpidi välja tagasi.
„Samas võib õpikeskkond olla kõigiti tänapäevane ja kena, aga miski vajalik ikka puudu jääda. Võivad olla kõik nüüdisaja mugavused, aga pole seda õiget hõngu ja ühe pere tunnet – akustilisel isolatsioonilgi on heade külgede kõrval oma miinuspool. Loo­detavasti koduneb muu­sika­keskkooli õige vaimsus ruttu ka plaanitavas uues majas.”

Enne ja nüüd 
„Demokraatiat selles tähenduses, nagu me seda praegu mõistame, Bruno Luki tunnis kindlasti ei olnud, aga autoritaarsust samuti mitte. Minu silmis kaitses ta vankumatult oma tõeks­pida­misi ning need põhinesid tema muusikatunnetusel ja elukogemusel. Luki pagas oli meeletult suur ning tal oli paljudest asjadest väga selge pilt. Minul seda pilti ei olnud ega saanudki olla ning kui õpetaja mulle seda pakkus, ei tekkinud mul kordagi tõrget või mõtet, et mulle ei sobi see, mis ta ütleb. Tol ajal ei olnud kombeks õpilasega diskuteerida. Praegu püütak­se ehk rohkem suunata iga last arvamust avaldama, et ta jõuaks ise oma mõtlemisega kuhugi välja, aga see nõuab paraku aega, mida enamasti ei ole.
Maailm on lahtisemaks läinud, ava­tus on kilbile tõstetud ning seda nähakse harilikult üksnes kiiduväärsena: on palju variante ja võimalusi, lõplik tõde puudub. Ühest küljest on see hea ja õige, teisalt aga killustab noore inimese maailmapildi mosaiigiks, millest ta ei suuda enam endale olulist välja valida. Ega praegused inimesed ole vähem andekad kui varem, aga igasuguseid asju on nii palju, kõik röövivad aega ja hajutavad tähelepanu ning fookus kaob ära.
Mõistagi peab muusika olema vabatahtlik valik, kuid vahel on kahju näha, kuidas mõnele on antud hulk kingitusi kaasa, aga kõik need lähevad kaduma. Kellel on palju andeid, sellest ei pea tingimata muusik saama, aga millelegi tuleks ikkagi keskenduda.
Talent tähendab ka kohustust seda arendada. Kui sulle tuuakse kingiks haruldane taim, aga sina ei kasta ega väeta teda, lased tal lihtsalt ära kuivada – on see patu asi, leian ma.”

Hea harjutus igal juhul
Kuidas mahuvad pedagoogiameti kõrvale esinemised interpreedina ning kas nendeks valmistumine nõuab ka õpetajalt enesesundi?
„Õnneks istun klassis kogu aeg teise klaveri taga ja saan iga päev natuke sõrmi liigutada. Õpilaste tükke ma muidugi ei harjuta, aga tunnis mängin kaasa ning seetõttu ei lähe päriselt vormist ära. 
Enne esinemisi on teinekord raskevõitu ehk harjutamisega alustamine – nagu iga algus. Kui juba töös olen ning leian sealt jälle midagi uut ja enda jaoks põnevat – ning kahtlemata ma püüan seda nii oma kammerkavades kui ka soolomängus –, ei ole enam raske. Muidugi peab ennast distsiplineerima, aga see on hea harjutus ka ülejäänud eluks, kulub alati ära, ükskõik millega tegeled. Muide, muusika õppimise suur pluss, millega kõik emad-isad võivad arvestada, on ka see, et laps saab maast madalast niisuguse töökogemuse ja enda kokkuvõtmise harjumuse, mida ta vaevalt kuskilt mujalt hankida võib. See jääb alles igal pool ja igal ajal ning pärast ei ole ükski pingutus talle enam raske.”


Mis on teid pianistina sundinud, kannustanud ja innustanud teel tippu ning mis tasub nähtud vaeva?

MIHKEL POLL:
„Minu tee muusika juurde on kulgenud suuremate draamadeta. Kuna minu peres oli muusika elu loomulik osa, tundus see ka mulle millegi heas mõttes igapäevasena. Harjutamise tähtsust vanemad ikka rõhutasid, kuid otsest sundimist ma ei mäleta. Kodu on olnud pigem suurim innustaja ja tugipunkt, millele toetudes olen kõiksugu raskustest üle saanud.
Millelegi pühendumine eeldab alati suuresti just aja ohverdamist. Usun, et see on põhjus, miks paljud noored pelgavad millegagi süvitsi tegelemist. See takistab sotsiaalset elu ja muudesse huvialadesse süvenemist. Seejuures on tulemused tihti alles hüpoteetilised ning nendeni (pillimängijal tehnilise meisterlikkuse ning interpretatsioonilise küpsuseni) jõudmine näib lõputult kaugel.
Kuid siiski võin omast kogemusest öelda, et vaev saab tasutud, sest rõõm töö viljadest, milleni on jõutud suure vaevaga, on suur. Arvan, et nii on see igal alal. Kui muusikuna tunned, et kontsert on õnnestunud, või mingi muusikateose kallal töötades oled jõudnud uute loominguliste avastusteni, siis ununeb kõik töö ja vaev, ning peab paika ütlus, et interpreedi õnnehetked on küll üürikesed, aga selle eest intensiivsed.”

MARKO MARTIN:
„Olen oma perekonnast kaasa saanud kohusetundlikkuse, st ette võetu tuleb vastavalt oma võimetele lõpuni viia. Lapse- ning noorukieas harrastatud korvpall (treeneriks Üllar Kerde) kahtlemata lisas võistlusmomenti ning „soovi teistest parem olla”. Aga ka soovi ennast ületada, mis on üldse üks edasiviivamaid jõude.
Konkreetselt klaverimängu puutuv faktor oli aga minu esimene ja pikaajaline õpetaja Lembit Orgse, kelle selge, loogiline ja täpne arusaam muusikast asja vastu kustumatu huvi suutis tekitada.
Huvi ja vaimustus ongi võtmesõnad ükspuha mille saavutamiseks, suu­reks edasiviivaks tõukejõuks kahtlemata ka edu. Oskus endalt nõuda, valmidus ning ettekujutus üliraskest tööst saavutamaks interpretatsioonis ligilähedastki taset nende teoste loojatega; tahe pidevalt täiustuda – need on mõned verstapostid sel keerulisel teel tipu poole.
Vastutasuks on tunne pärast õnnestunud kontserti, kui tajud, et suutsid anda edasi kõik, mida oluliseks pead, ning see jõudis ka publikuni. Kui „kuuled” vaikust saalis, suudad kuulajate tähelepanu jäägitult hoida – sellise atmosfääri tekitamine on parim tasu.”

HANDO NAHKUR:
„Muusikaga tegelemise ainus eesmärk ei saa kindlasti olla materiaalne tipp (plaadilepingud, konkursipreemiad, management’id), kuigi muusikamaailmas jagub artiste, kellele just see tähtis on. Ma arvan, et igal artistil on vabadus valida. Meil on võimalus vallutada kõiksuguseid tippe, olgu siis materiaalseid või spirituaalseid, kui oleme seda tehes õnnelikud.
Olen oma muusikukarjääris ka ise läbinud äärmuslikke perioode, et leida uusi võimalusi inspiratsiooni tekkimiseks, kuid kaugeltki kõik pole viinud ideaalsuseni. Minu jaoks on muusikaga tegelemine spirituaalne kogemus ning pole kuigi oluline, kas sellega kaasneb materiaalne edu või ebaedu. Suurim innustus ongi mõista iga muusikateose olemust ja pärimust iseenda kogemuste kaudu. Kui need kolm õnnestub kokku viia, tekib imeline tunne, mis kannustabki taas vaeva nägema.”
 

Tagasi