Mari Vihmand jätkab erandite traditsiooni
Maris Lehtmets

Eesti professionaalsete naisheliloojate ajalugu ulatub Miina Härma kaudu tagasi möödunud sajandisse. Ometi loetakse naisheliloojat erandlikuks nähtuseks. Üks erandite traditsiooni jätkajatest on juba ka rahvusvahelist tunnustust saavutanud Mari Vihmand (29).

Mari Vihmandit mäletatakse ennekõike seoses Soolalaos etendunud nüüdisooperiga “Lumekuninganna”, kus õnnitlusi eduka esietenduse puhul võttis vastu – suureks üllatuseks publikule – keegi noor neiu. Rahvusvahelisel raadiojaamade uue heliloomingu konkursil Rostrum (pr k tribüün) hindas 35 riigi raadiotoimetajatest koosnev zhürii mäletatavasti parimaks Mari Vihmandi teose “Floreo” sümfooniaorkestrile. Praegu töötab ta Hollandi Raadio Kammerorkestri tellimuse kallal.

Hiljuti naases helilooja Prantsusmaalt Lyoni Kõrgemast Riiklikust Konservatooriumist, kus viibis ühe õppeaasta.

Pealtnäha tasane Mari Vihmand teab, mida elus tahab. Tema kirg muusika kõrval on, muide, kivid. Neid armastab ta lisaks kollektsioneerimisele ka pildistada. Tema Nõmme kodus, kus juttu ajame, on terve kogu Käsmust leitud kive, üks koguni kolmekilone. Noor helilooja elab üksi. See on juhus, mitte põhimõtte küsimus.

Mari Vihmand õpetab Tallinna Muusikakeskkoolis solfedzhot. Tema õpilased räägivad: “Ükski meist ei tahtnud tema tunnist puududa. Mari ei nõua liiga palju, ometi olid meie eksamihinded paralleeli omadest märksa kõrgemad.”

Helilooja Tõnu Kõrvits, Mari põlvkonnakaaslane: “Kui Marit eriti ei tunne, jätab ta külma inimese mulje. See mulje on petlik, tegelikult ta seda muidugi ei ole. Teinekord on ta üsna järsu ütlemisega, mida ka ise tunnistab ja kahetseb. Temaga on hea suhelda, kuna võib rääkida ka muust kui muusikast. Mari muusika on väga naiselikult kirglik.”

Lepo Sumera, Mari magistratuuri juhendaja: “Mari on kui ilus lill, mis varsti lööb väga säravalt õitsele ja õitseb siis väga kaua.”

Milline oli Mari Vihmand ise muusikakeskkooli õpilasena?
Oma lapsepõlve talved veetsin Kadrioru tiigi peal. Uisutasin ikka õhtuni välja, õppimine oli nii minimaalne kui võimalik.

Aga klaver?
Ega ma viitsinud eriti harjutada, isegi ei saa aru, mis ime läbi ma seal koolis püsisin.

Oled mõnda tegematajätmist tagantjärele kahetsenud?
Mis nüüd kahetsenud. Muusikakirjutamise koha pealt on küll natuke kahju, et ei tunne peale klaveri ühtegi teist pilli intiimsemalt.

Kas oled ise ka imestunud, et sinust sai helilooja?
Pärast muusikakeskkooli lõpetamist kompositsiooni astudes polnud ma sugugi enesekindel. Pigem arvasin, et ega minust nüüd heliloojat saa, aga vähemalt on huvitav õppida. Mõttega, et olen tõepoolest elukutselt helilooja, hakkan alles praegu tasapisi harjuma.

Ometi oled sa edukas.
Imelik, jah, et mingil hetkel hakkas üht-teist siiski välja tulema. Sageli on mul selline tunne, et kõik on kuidagi juhuslikult nii läinud; ma oleks nagu mingi vooluga kaasa tõmmatud. Siiamaani on mul väike hirm uut teost alustada, kuigi kogemus ütleb, et küll see nüüd ikka välja tuleb, kui ennegi on ju tulnud. Umbes nagu: kas päike tõuseb homme?

Kuid imestatakse liiga palju selle üle, et tüdruk võtab saada heliloojaks, umbes nii, nagu oleks see mingi eriline asi.

Kas kellegi looming on sind otseselt mõjutanud?
Peale praktiliste oskuste jätab jälje kindlasti ka isiksus. Mind konsi päevil juhendanud Eino Tambergi ja nüüd magistratuuri õppejõu Lepo Sumera põhjal otsustades võib eesti õpetajaid kiita selle poolest, et nad suhtuvad õpilasesse inimliku soojusega. Prantsusmaal Gilbert Amy juures õppides tundsin suhtumise vahet eriti selgelt. Tema andis vaid professionaalseid teadmisi, huvitumata õpilase sisemaailmast.

Kuidas sa Prantsusmaale sattusid?
Ma olen alati just Prantsusmaale igatsenud, isegi ei tea, miks. Võibolla kirjanduse järgi. Ja siis, kui Tempuse fondi kaudu tuli Muusikaakadeemiasse pakkumine, olin mina ainuke prantsuse keelt valdav kompositsiooniüliõpilane.

Sinu kontakt kirjandusega?
Loen tänapäeva telekaajastu inimese kohta vist küllalt palju. Armastan väga poeetilist, ilusti kirjutatud proosat. Samas on poeesias mõte kuidagi nii tihe ja peidetud, mis on ju omamoodi tore, aga... mulle ei jõua see sageli kohale.

Kuidas valid tekstid oma vokaalteostele?
Konsulteerin asjatundjatega ja teen äkkrünnakuid luulekogudesse, lähenen täiesti tarbijalikult ja otsin ainult enda jaoks.

Sisu või rütmi?
Mõlemat. Mõtet, ja et oleks muusika jaoks ruumi. Näiteks Underi tekst on juba iseenesest nii täiuslik, sinna ei ole võimalik enam midagi juurde lisada. Võibolla on küsimus aegade erinevuses. Mõnikord segan kokku mitme luuletaja fraase.

Interpreet ja sinu looming?
Esitajale olen ma alati vabad käed andnud. Selles suhtes tunnen end natuke pahasti, kuna tänapäeval levinud arusaama järgi peaks helilooja väga täpselt teadma iga nüansi värvi. Minul on aga sageli nii, et kui interpreet küsib erinevate variantide kohta, siis mina küll ei oska öelda, millise peaks valima; kõike ei ole ju võimalik määratleda.

Oled sa vaatleja või tegutseja?
Eks ma olen ikka vaatleja tüüp; isegi kui ma vahel käitun tegutsejana, siis tegelikult mängin mingit rolli ja vaatlen iseennast samal ajal kõrvalt.

Olen maailma suhtes üsna uudishimulik ja leian, et ainus viis selle kohta midagi teada saada, on kannatlikult jälgida. Arvan, et muu hulgas just imetlemisvõime teeb inimesest inimese, nagu ka kontakt loodusega. Näiteks kivid mererannas oma imepärastes mustrites – olen neid Käsmus juba kümmekond suve tähele pannud, kuid alles sel aastal jõudsin tõeliselt kirgliku imetluseni. Ma vist tõesti ei valeta öeldes, et olen kividesse armunud. Loodus on parim kunstnik ja tema kompositsioon täiuslik, milles ei ole mitte midagi võimalik muuta.

Heliteos on samuti üks väga suurtest ja olulistest nähtustest, millest seetõttu ei saa väga palju rääkida. Kui muusikasisesed suhted lõpuni sõnadesse panna, on mingi võlu kadunud. Kindlasti on olulised ka isiklikud läbielamise hetked teose valmimise käigus, vähemalt mingil momendil peab olema tunne, et vohh... nüüd olen ma midagi suutnud!

Kas “Floreo” (ladina k millegi külluslik olemine, õitselepuhkemine) on oluliselt küpsem kui sinu varasem looming?
Ei, seda ma ei arva. Lihtsalt varem pole Eesti Raadio minu teost Rostrumil esitanud, seega pole olnud ka rahvusvahelisi vastukajasid. Tegelikult on mul selles suhtes hästi läinud, et tõus on olnud just paras: mitte liiga aeglane ja samas ka mitte liiga kiire. Selline rahulik kulgemine on kõige parem, ei tekita krampi.

Nii et eesmärgi poole kärsitu ruttamine ei ole sinu eesmärk?
Mul puuduvad tuleviku suhtes väga konkreetsed eesmärgid, lihtsalt kui ma midagi teen, püüan teha põhjalikult ja hästi. Väga oluline on mitte takerduda oma enda kinnismõtetesse ja olla avatud uutele võimalustele.

Tagasi