Mari Vihmand Lyoni ja Aix-en-Provance’i vahel

MARE PÕLDMÄE

Täna mängitakse Estonia kontserdisaalis Mari Vihmandi Lyonis kirjutatud uudisteost «Aknad unustatud maastikule»

Mari Vihmand, helilooja, kelle nimi on meteoorina paaril viimasel aastal Eesti muusikataevasse tõusnud, veetis kaks suvekuud Eestimaal.

Lyon
Linn, kus Mari Vihmand on viimased kaks aastat õppinud, on Lyon Prantsusmaal. Sealses kõrgemas konservatooriumis täiendas ta end Tempus projekti vahetusüliõpilasena. Olen olnud seal täie teadmisega, et aega on vähe ja elanud peaaegu kloostrielu - käinud tundides, kirjutanud muusikat, kinnitab Vihmand.

Lyonis on väga hea elektronmuusika stuudio, kus on praktiliselt IRCAMi tehnika, ja seal on Vihmand oma teise õppeaasta ka põhiliselt veetnud.

Olen loonud suhte elektronmuusika ja arvutiga. Selle suhte tulemusel valmis kollaazhitaoline teos, mis tuleb ettekandele NYYD-festivalil selle aasta novembris. Elektroonilisi helisid kasutan siin küll vähe, vaid teose lõpus. Aluseks on setu laulud, vestlused laulikutega, loodushääled, loetud luuletused. Esitus tuleb lindilt, ütleb Vihmand. Ta lisab, et väga oluline on talle olnud sealne õpetaja Philippe Manoury.

Tallinn
Täna mängib Hollandi kammerorkester Tallinnas Mari Vihmandi teost «Aknad unustatud maastikule», mis on valminud Lyonis.

Milline pealkiri! Selle mõtlesin juba teost kirjutades välja. Sageli on nii, et lugu on valmis, kui hakkavad piinad pealkirjaga.

Igatahes paneb pealkiri «Aknad unustatud maastikule» mõtlema programmilisusele. Mõtlesin seda rohkem kui muusikalist maastikku, mida vaatame läbi akna, kõike ju ei näe, vahel on kardingi ees, vahel koguni luugid, ja seda, mis nurga taga, tuleb vaadata hoopis teisest aknast.

Aga programmilisus? Mõnes mõttes on iga muusika programmiline, sedavõrd, et oma muusikasse paneb helilooja ka kogu oma muusikavälise elutunnetuse. Sõna otseses mõttes programmiliseks peetakse aga muusikat siis, kui selles on selge tegevus. Minu teoses seda pole, kinnitab Vihmand.

Aix-en-Provance
Mari Vihmandil seisab ees balletimuusika kirjutamine 1998. aastal Aix-en-Provance’is toimuvale Euroopa Muusikaakadeemia festivalile.

Minu õpetaja Philippe Manoury soovitas mul sellele festivalile kandideerida. Aga mina olin vahepeal Eestis ja see jäi soiku. Ta kordas oma ettepanekut ja siis saatsin oma materjalid, teoste lindid, partituurid ja eluloo zhüriile. Saadetud materjalide hulgast valiti kümme heliloojat kohtuma festivali direktsiooniga ja nendest neli, kellele esitati tellimus - mina nende hulgas. Teost esitab Ensemble Intercontemporain, räägib Vihmand.

Muidugi on loodava balleti idee veel ähmane, püüan ennast avali hoida, kui kohtun koreograafiga. Koreograafi nimi pole veel teada. Küll luuakse valitud neljale heliloojale suurepärased töötingimused.
Jaanuaris algavad kompositsioonitunnid, mida viivad läbi Philippe Manoury ja Marc André Dalbavie. Viimane sai esikoha tänavusel Pariisi ROSTRUMil, raadiokonkursil, kus ka mitmed eesti heliloojad auhindu võitnud.

Mai lõpus tulevad kõik heliloojad, muusikud, koreograafid-tantsijad Aix-en-Provance’i kokku ning siis tehakse kaks kuud ühiselt tööd. Seal vaadatakse, kas teos on piisavalt huvitav, et vaatajani tuua. Kui pole, võib ettekanne lükkuda ka järgmisse aastasse.

Eesti
Vahepeal tuleb aga tellimustööna kirjutada teos Eesti Vabariigi 80. aastapäevaks. Tellimus on esitatud kolmele heliloojale - Mari Vihmand, Lepo Sumera ja Urmas Sisask. Tingimustena on ette antud, et selle esitab ERSO, millele võivad lisanduda koor ja solistid.

Muusikaakadeemia lõpetamiseks 1990. aastal kirjutasin sümfoonia, nagu korralik koolilaps kunagi. Siis tekkis orkestrile kirjutamises pikem vahe, 1995. aastal pöördus Vihmand selle «instrumendi» juurde tagasi ja nüüd tunnen end juba kindlamalt.

Kas pole võimas orkestrilt kuulda oma kirjutatut? Vahel on liigagi. Tekib tunne, kas ikka tõesti mina olen nii võimsalt kirjutanud - ja tuleb midagi maha võtta.

Heliloojaks saamine oli Vihmandil suhteliselt juhuslik. Muusikakeskkoolis õppis ta algul klaverit, siis koorijuhtimist ja seejärel muusikateooriat, kus komponeerimine oli kohustuslik. Kui teooria erialale läksin, hakkasin kohe elevusega muusikat kirjutama ja - mulle meeldis.

Muusikaakadeemia lõpetas Vihmand Eino Tambergi õpilasena ja tänavu kevadel magistratuuri Lepo Sumera juhendamisel. Ning sellega paralleelselt õpingud Lyonis, kus Philippe Manoury mu kompositsioonitehnika arengule palju kaasa aitas, sellele, kuidas muusikalist mõtet arendada, mida ühe ideega peale hakata.

Lyoni muusikaeluga ütleb Vihmand end üsna vähe kursis olevat, olen käinud vahel orkestri kontsertidel ja paar korda ooperis. Igakevadisel uue muusika festivalil on ta küll kõiki kontserte külastanud ja seetõttu enam-vähem kursis ka prantsuse uuema muusikaga.

Pariis
Tänavu kevadel külastas Mari Vihmand Pariisis ROSTRUMi konkurssi, kus Lepo Sumera 5. sümfoonia II preemia sai, ja mis on isesugune selles mõttes, et tavalistel kompositsioonikonkurssidel kuulab zhürii teost koos partituuriga ja vajadusel ka mitu korda, aga seal ilma noodita ja vaid korra. 1996. aastal võitis Vihmandi teos «Floreo» sellel võistlusel kuni 30-aastaste heliloojate seas esimese preemia. Sellest ajast alates on teos kõlanud 27 raadiojaamas.

Tagasi