Uudised

Karin Klaus. "Valter Ojakäär: Muusikat ja igasugust kunsti on vaja luua, mitte teha". – Pärnu Postimees, 14.03.2008

 

Valter Ojakäär pälvis hiljuti Pärnu aukodaniku tiitli elutöö eest muusikakultuuri arendamisel ja Pärnu väärtustamisel oma loomingu kaudu, samuti sai Ojakäär riigilt tänavuse kultuuri elutööpreemia.

Eelmisel nädalal andis helilooja teada, et tahab meeles pidada oma Pärnu kodukooli Rääma põhikooli, avades Eesti rahvuskultuuri fondi juures Pärnu Rääma põhikooli fondi.

 

Mis tunnetega Pärnu aukodaniku tiitli vastu võtsite? Tuli see ootamatult?

See rõõmustas väga, ent tuli küll ootamatult. Olen oma levimuusikaajaloo raamatutes Pärnust üsna palju kirjutanud, kuid see kõik ei kaalu üles ainsat laulu, “Pärnu ballaadi”, mille loomiseks Valgret inspireeris Pärnu neiu.

Olete osalenud mitmes Pärnu orkestris, milline koosseis oli kõige tugevamal tasemel? Kas sõjaeelsed ja -järgsed Pärnu orkestrid teenisid vabaõhukontsertidel ja klubides esinedes eeskätt meelelahutuslikku eesmärki või esitati ka tõsisemat muusikat? Milline muusika ja millised autorid rahvale tollal kõige enam meeldisid?

Kõige tugevam oli muidugi Endla orkester, mida juhatas Peterburi konservatooriumi lõpetanud Voldemar Taggo. Kõik muusikud olid oma ala meistrid. See orkester esitas ranna kõlakojas suvemuusikat. Minu abikaasa Heljo Sepp mäletab, kuidas ta kuueteistaastasena mängis selle orkestriga Liszti klaverikontserti Mi-bemoll mažoor, olles suvevaheajal pärast esimest (ja viimast) aastat õpinguilt Londonis. Aasta oli 1939, sügisel algas sõda.

Endla orkester mängis teatri muusikalavastustes, väiksemad orkestrid Rannasalongis, kohvikutes ja tantsupidudel. Enamasti mängiti saksa ja ameerika lööklaule, omamaine muusika tuli alles pärast sõda. Seda mängiti küll heliplaatidelt Pärnu rannas suvitajaile. Üks “diskor” oli tulevane ooperikuulsus Tiit Kuusik.

Olete olnud omaaegse populaarse vokaalansamblite konkursi “Pärnaõis” žüriis. Selle lauluvõistluse tarvis lõid paljud heliloojad teie õhutusel ka Pärnule pühendatud laule, millist Pärnu laulu peate kõige õnnestumaks?

“Pärnaõie” korraldaja oli kultuuriosakonna juhataja Hilja Treuberg koos oma kohapealsete abilistega. Mina osalesin üksnes žüriis ja nautisin esitusi kuulajana. Esimestena meenuvad Hans Hindpere “Pärnu pilgar”, Uno Naissoo “Valgerannas” ja Felix Mandre “Pärnu suvi”, ent kahjuks pole need ja teised väärt laulud saanud piisavalt raadios ja teleris kõlada, mis teinuks neist lööklaulud. Ilmus küll album “Pärnaõie laulud”, kuid see polnud piisav levitaja. Kuulaja on mugav, teda peab lusikaga söötma.

Valgre kaasaegsena olete temast ja Pärnu tolleaegsest muusikaelust palju kirjutanud. Kuidas olete rahul Valgre loomingu väärtustamisega Eestis? Kas olete külastanud Pärnu Valgre festivali?

Pean kahetsusega tunnistama, et olen viimastel aastatel rohkem kodune kui rändav inimene. Nii pole ma käinud Valgre festivalil Pärnus ega Tartus. Meeldiva üllatusena olen kogenud, et Valgre on klassikuks saanud ka noorte seas, kes teiste vanemate laulude peale nina krimpsutavad.

Et Valgre eluajal lindistasime raadios vaid üksikuid tema laule, on tehtud palju uusi seadeid uues esituses. Need toovad vanad armsad viisid värskena esile. Sama võiks teha teistegi heliloojate paremate lauludega.

Sõjaeelsest suvisest Pärnust on kirjutatud kui päikeselisest paradiisist, kus võis lõputult aega veeta kaunites kohvikutes, Rannasalongis ja vabaõhukontsertidel, kõikjal kõlas muusika. Kas praegust Pärnut annab tolleaegsega võrrelda? Kas suvine kultuuriprogramm on piisav? Kahjuks on kadunud kunagine populaarne Pärnu jazz’ifestival “Pärnu Fiesta”, lühima suveöö festival jne …

Praegune Pärnu on sõjaeelsega võrreldes kindlasti kaunimaks muutunud. Tollal andsid välissuvitajaist tooni rootslased, rootsi keelt võis kuulda igal sammul (nagu praegu soome keelt). Kadunud on punase kattega pargiteed, mis kaunilt looklesid läbi rohelise muru. Ent need kulusid, miski pole igavene. Kunagiste festivalide asemel on nüüd rahvusvaheline suupillifestival, kus olen käinud igal aastal ja nautinud niihästi muusikat kui festivali lahedat õhkkonda, muusikute omavahelist suhtlemist.

Mis on Pärnus teie lemmikkohad? Mis siin meeldib ja kas midagi on nurinat tekitanud?

Võin öelda, et kogu Pärnu on mu lemmikkoht. Südant soojendavad lapsepõlve mängumaad Räämal, vanad kooliteed ja koolimajad, uhke jõgi, kus kõik lapsed ujuma õppisid ja keegi ei uppunud, ehkki jõesäng on väga järsu servaga. Kahju on, et pargid on pidanud loovutama maad majadele. Ka Palvemaja pargis, meie kunagisel jalgpalliplatsil, laiub nüüd koolihoone, kuid kuhu seda koolimaja mujalegi ehitada saanuks.

On teil veel sidemeid oma kunagise kodukooli, poeglaste gümnaasiumiga?

Poeglaste gümnaasiumiga on suhted kahetised. Vanas armsas koolimajas on nüüd põhikool, kus äsja käisin, nägin korda ja puhtust ning armsaid lapsi, selle maja nüüdseid peremehi. Käin seal ikka, kui Pärnus viibin. Gümnaasiumi järglane, ühisgümnaasium, on kaugemal ja sinna satun harvemini.

Rõõmustas, et koolivend Elmar Joosep sai valmis raamatu “Pärnu ühisgümnaasium algusest aastani 1952” – ühele koostajale väga suur töö.

Tagasi