Tuletorni valgusvihud
IMMO MIHKELSON

Kuueteistkümnene Erkki-Sven Tüür tuli Hiiumaalt Tallinna, et valmistuda reaalainete eriklassis matemaatikaõpinguteks Tartu Ülikoolis. Ühel seletamatul hetkel mõistis ta, et muusika kutse on tugevam ning ta ei suuda ega saa muusikaga hobi korras tegeleda. Järgnes oluline otsus, mis määras EST praeguse olemise. «Muusikale pühendumine,» ütleb helilooja seda seika meenutades.

1984. aastal sai Tüür Tallinna Konservatooriumist komponistidiplomi. Täna, kolmteist aastat hiljem kuulub ta maailma muusikaeliiti - suuretiraazhiline ja väga mõjukas ajakiri BBC Music Magazine avaldas tänavuses septembrinumbris ülevaate umbes kahesaja viiekümnest interpreedist, heliloojast ja dirigendist, kelle nimel on tänases muusikapildis kaalu. «Inimesed, kes midagi tähendavad,» kõlas selgitus väljaande esikaanel. Üks seitsmekümnest esile toodud heliloojast oli Erkki-Sven Tüür, asetsedes ühel pulgal John Adamsi, John Taveneri ja Gavin Bryarsiga.

«Loomulikult üllatas ja rõõmustas mind see tunnustus,» möönab asjaosaline, aga seda ei maksvat ülearu tõsiselt võtta, sest taolised reastamised ja paigutamised on tema arust alati subjektiivsed. Võibolla tõesti. Ent miski pidi ju andma tõuke EST paigutamiseks väärikate hulka. See on looming - muusika, mis kõlab järjest sagedamini maailma eri paigus.

Majake metsas

«Kord Tõnu Õnnepaluga Hiiumaal juttu ajades tulin mõttele, kuidas võiks võrrelda erinevatesse kunstivaldkondadesse kuuluvaid loominguliselt häid asju. Neid ühendab seesmine intensiivsus ja kontsentratsioon. Kui võtta ära tekstikorpus, unustada helid või värv ja valgustada muuskateos, film, pilt või romaan otsekui röntgeniga läbi, jääks teose intensiivsusest ja energia jaotumisest teose lõikes järele midagi hologrammi sarnast. Selline pilt räägiks väga palju teose seesmistest kvaliteetidest ja olemusest. See miski - energiajälg - võib heliloojal, kirjanikul või videokunstnikul olla sarnane.»
Hiiumaal on Tüüril kuusemetsa vahel majake, kuhu ei ulatu tele- ja raadioprogrammid ning kuhu inimesedki ei satu juhuslikult. Õnnepalu elab veidi eemal, kirjutab oma raamatuid. Kevaditi ja varasügisel hiilib Tüür linnast ära, sõidab saarele, et oma muusikat luua, sest «tingimused kontsentreerumiseks ja aja pühendamiseks mingile kindlale eesmärgile on seal märksa soodsamad kui Tallinnas, kus ma killustan ennast kõrvaliste tegevuste vahel». Edu ja tunnustus, plaadid, tellimused ja kontsertesitused on talle lõpuks ometi võimaldanud vabaduse oma aja üle otsustada.
«See osa päevast, mis kulub kirjutamisele, on tõeliselt huvitav. Olen saanud viimastel aastatel oma aega väga õnnelikult nii jaotada, et midagi pole tühja läinud.»
Ajapikku on Hiiumaa majake tema jaoks muutunud tähendusrikkamaks ja järjest rohkem tõmbab miski teda reiside vahel sinna tagasi.
«Kahtlemata on selles paigas minu jaoks teistsugune koha vaim kui mujal,» aga just sellest ei taha helilooja mitte mingil juhul rääkida. «Need on saladused, mille jätan enda teada. See, kas kuulaja nendest teab või mitte, ei muuda midagi. Kõik, mida on vaja teada, tuleb muusikast enesest.»

Muusika ise

«Mul ei ole kätteõpitud nõksude klaviatuuri, mida teatavas emotsionaalses-vaimses seisundis vajutades tead, et kohemaid avanevad reservuaarid ning mingitest ressurssidest hakkab voolama seda, teist ja kolmandat. Alati tuleb impulss ootamatult.»
Inimene, kes on Erkki-Sven Tüüri uusi teoseid kuulanud, arvab, et küllap nüüd külastab inspiratsioon muusikut sagedamini kui varem. Tema teosed on põnevamad ja nende mõju tugevam. Nendes on midagi erilist. Ka helilooja ise möönab, et tema ettekujutus oma muusikast ja kõlaline tulemus kontserdisaalis sarnanevad teineteisega järjest enam. «Küsimus on mõtteselguses,» ütleb ta, «kui selgeks suudan ma enda jaoks mõtelda ja tunnetada kompositsiooni struktuuri, millise emotsionaalse ja dramaatilise pingestatusega muusika täita. Muu lisandub ise.»
Lisandub see «miski», nagu ta ütleb, kui ei leia nimetule nime; mis inimesi muusika juurde tõmbab ja seal hoiab.
«Minu jaoks on muusikaga tegelemine emotsionaalse ja intellektuaalse energia suhtestamine, selle kanaliseerimine, kuhjamine, hõrendamine ja taaskuhjamine; abstraktne draama helides, kus on tegelased ja väga dünaamiline sündmustik. Aga muusika väljenduslikkusest rääkimine on väga lainetav ja ebakindel pind, sest inimesed tajuvad muusikas sisalduvat väga erinevalt.
Mul pole mõtet muusikalt tahta enamat kui ta on, sest see, kuidas muusika suudab puudutada inimese emotsionaalseid tsentreid vahetult, pole kättesaadav ühelegi teisele kunstile. Me võime Beethoveni või Mahleri sümfooniates tunda küll soovi hõlmata kõiki inimolemuse filosoofilisi põhiküsimusi, aga ikka tunnetame seal mitte hõlmamist ennast, vaid pigem tahtmist. Muusikat ei saa kaaluda või mõõta sellisel moel nagu verbaalset mõtet.»
Tüürile ei meeldi muusika ümber sõnatseda. Keeruline on rääkida, kui teema põikleb sõnade eest kõrvale nagu päikesekiir, mida laps tahab kinni püüda.
«Ma ei leia midagi taunimisväärset, kui kirjeldatakse muusikalisi mõtteviise või näiteks seda, kuidas teoses toimub üleminek atonaalselt tonaalsele. Huvitav on rääkida sellest, kuidas muusika on konstrueeritud. Hea muusika on peaaegu alati geniaalselt kokku pandud. Paraku on see jutt nii esoteeriline, et huvitab väga väheseid. Aga emotsionaalse informatsiooni ümber, mida teos kannab, võib üksnes hämada või muljetada. Ma ei arva, et see on huvitav. Paradoksaalne olukord - muusikast on raske rääkida.»
Tüür ei taha ka oma teostele lisada selgitusi, nagu seda teevad mõned heliloojad, kes pikalt ja laialt jutustavad ümber piiratud muusikalises aegruumis toimivat ideed.
«Ma ei soovi häirida assotsiatsioonide jadasid ja peegeldusi, mis tekivad kuulajais. Minu eesmärk on luua muusikat, mis on meeltega tajutav ja mille arenguloogika on ajas vastuvõetav ilma, et kuulaja peaks enne kuulamist lugema lehekülgede kaupa selgitusi. Seepärast ei tahagi ma lahti rääkida või kirjutada, mida ma mingit teost kirjutades olen ette kujutanud. See ahistab kuulajat. Hea muusika peaks kuulaja loovat kujutlusvõimet kannustama.»

Kuulaja eneses

«Ma kirjutan muusikat, mida mul on ühtaegu huvitav ja hea kuulata,» räägib kuulaja Tüür, kes tegutseb helilooja Tüüriga paarisrakendis, viimast pidevalt kontrollides. «Ma otsin tasakaalu. Hea muusikateos peaks olema nauditav kõikide meeltega - nii emotsionaalsel kui ka ratsionaalsel tasandil tahan ma sealt midagi saada.»
Kuulaja on nõudlik. Kui ta poleks, siis rahulduks helilooja mõnikord ehk kasinama tulemusega ega pingutaks üleliia, et meeldida Kuulajale eneses.
«Meeldib? Ei meeldi?… Esiteks ei meeldi mulle see sõna. Teiseks tahan ma, et muusika mind raputaks, läheks korda, puudutaks mind. Küsimus pole meeldivuses. Meeldiv on see, mis lõunat süües vaikselt taustaks mängib. Kuulamine on intensiivne, ma tegelen sellega, ma kontsentreerun sellele. Nagu teatris etendust vaadates, filmi jälgides, raamatut lugedes. Enamik inimesi kuulab muusikat nagu tapeeti. See kas mürtsub või joiub-soiub tasaselt. Kahjuks on vähe neid, kes kuulavad kontsentreerudes. Julgeks öelda, et oma viimastes töödes, kus olen jõudnud kõige lähemale sellele, mida ma tahan väljendada või… nii raske on öelda, mida ma tahan väljendada? Ütleme nii, et tahan teatud… Ma ei teagi… Tean küll, aga seda on nii keeruline sõnadesse panna. Sest need lood on veel tegemata, aga kõige lähemal sellele, mida ma kuulda tahan, on Reekviem, Tshellokontsert ja Kolmas sümfoonia.»
Nii mõnigi helilooja revideerib oma teoseid, kohendab neid, lihvib ja poleerib veel aastaid pärast esmaesitust. Küllap tahavad nemadki kuulda neid ideaalilähedasemalt. Kas Erkki-Sven Tüür ei tunne kiusatust haarata sulg ja tuua eilsed teosed tänasele tasemele?
«Parandamised lõpevad enamasti kahe-kolme esituse järel. On siiski üks teos, mida tõesti tahan kunagi üle vaadata, läbi kirjutada - diplomitööks tehtud I sümfoonia, mille jätsin oma teoste nimekirjast välja, sest mulle ei tundunud ta õnnestununa. Aga seal on piisavalt materjali, millest annaks midagi teha.
Nende lugude kaudu räägib keegi teine. Ma ei hakka oma praeguse minaga üle sõitma inimesest, kes ma kunagi olin.»
Kakskümmend aastat tagasi rabas Tüüri tugevalt «Tabula rasa» esitus TPI aulas. Sellest hetkest on ta palju kordi rääkinud, kuidas Arvo Pärt muutis tema muusikalist mõtlemist. «Selline vaimne pühendumine ja mõtteviis tähendas mulle palju. Aga samamoodi impulsi olen saanud ka Sumera Esimesest sümfooniast.»
Bachi muusika ees tunneb Erkki-Sven tõelist aukartust. «Seal on kõik, mida tahaks saavutada iga helilooja: matemaatiline täpsus, selgus ja puhtus ning samal ajal emotsionaalne jõud, mis toimib struktuurist sõltumatult.» Ometi ei taha Tüür kopeerida või tsiteerida, vaid talle tuttavatest aistingutest ning infotükkidest luua muusikalist metakeelt, milles sulanduksid stiilid, ajastud ja mõtteviisid.
«Ma tean, milliseid assotsiatiivseid aistinguid tekitavad minus näiteks Boulezi komplekssed struktuurid ja milliseid seoseid tekitab Steve Reichi muusika. Ma mängin nende assotsiatsioonide jadaga, mitte stilistiliste elementidega.
Struktuurile mõtlen kogu aeg. Kord on tegemist voolamisega, kord justnagu mingite taimsete vormidega, kord pilvede segunemisega taevas. Mul on enamasti väga selge visuaalne pide sellega, mida kirjutan. Minu jaoks tekitab muusika ruumis lakkamatult toimuva, kord paisuva, kord aheneva liikuva terviku, mis sarnaneb pigem skulptuurse känkra kui mosaiigiga.»

Muusika räägib

Teatava hirmuga mõtleb Tüür võimalusest kuuluda nö uude nomenklatuuri, keda jahivad magamistubadesse trügivad seltskonnakroonikud. Paratamatult kaasneb laiast maailmast saabuva tunnustusega kohalik tuntus. Massid on kuulnud tema nime ja teavad, et tegemist on kiidetud heliloojaga, ent murdosa kuulab tema muusikat. Kahjuks on see reaalsus. Maailm on selline nagu ta on, vaid inimeste vaatenurgad sellele erinevad. Millises kontekstis näeb ümbritsevat Erkki-Sven Tüür?
«Küllap on see kontekst suuremal määral muusikaline, vaimne ja religioosne. Aga religioossus on sügavalt isiklik asi ning sellest ei pea rääkima. Milleks rääkida, kui selle asemel võin ma kirjutada muusikat. Ma ei eita, et teatud sügavus, ulatuvus teispoolsusesse või mis ta ka poleks, on põhiline, mis muusika puhul peaks toimima. Kui see aura ümbritseb ka mõnd mu tööd, siis loomulikult pean seda seal kõige tähtsamaks. Aga ma keeldun sellest rääkimast, sest minu muusika räägib - kui ta räägib - niikuinii ja mul endal pole midagi lisada.»
Järgmisel suvel algavad Erkki-Sven Tüüri teise ECMi plaadi salvestused. Helilooja ise arvab, et seal kõlavad Kolmas sümfoonia, Tshellokontsert ja keelpilliteos «Lighthouse».
________________________________________
Valik Erkki-Sven Tüüri muusikaelamusi aastal 1997
* Ensemble Modern’i kontsert Frankfurte Alte Oper’is Frank Zappa Yellow Sharki lugudega.
* Viiuldaja Paul Gigeri kontsert Nigulistes, festivalil NYYD.
* Truls Mørk (tshello), Paavo Järvi ja Birminghami sümfooniaorkester esitamas Prokofjevi Sinfonia Concertante’i.
* Gidon Kremer & bänd Lockenhausis Astor Piazolla kavaga.
* Sopran Sibylla Rubens ja Ansbachi Solistideansambel Bachi soolokantaatidega Thomas Hengelbrocki juhatusel Ansbachi Bachi festivalil.
* Lepo Sumera ja Peeter Jalaka «Olivia meistriklass» Von Krahli teatris festivalil NYYD.

Tagasi