Uudised

Heili Vaus. "Igihaljas muusikarüütel". – Eesti Päevaleht, 10.03.1998

 

VALTER OJAKÄÄR 75: valmis plaat, tulekul raamat eesti levimuusika loost

Eesti dÏäss algas Pärnu Rannasalongis Valgre ja Ojakääruga

Täna saab 75-aastaseks Eesti dÏässiguru Valter Ojakäär. Mees, kes kirjutab oma kolmandat raamatut eesti levimuusika ajaloost, annab sünnipäevaks välja plaadi “Meeletu maailm”. Olete Valgre kaasaegne?

Nojah, 10 aastat noorem. Aga esimene töökoht oli Valgre orkestris küll, 1941. aastal Pärnu Ranna-salongis.

See juhtus nii, et kooli lõpuaktuse ajal helistati, kutsuti mind aktuselt välja ja öeldi, et tulgu õhtul rannasalongi mängima. Et mingi orkester tuleb Tartust ja neil ei ole altsaksofonisti.

Nii et Valgre oli selle orkestri juht?

Valgre oli selline tagasihoidlik mees, mängis põhiliselt teiste orkestrites, aga siis oli ta küll kolmandat suve oma orkestriga Pärnus.

Mis temaga koos mängimisest meelde on jäänud?

Kõige rohkem see, et kahe nädala pärast algas sõda. Enne seda oli ju küüditamine – restoranis läks täielik maru lahti. Kõik jõid, nii publik kui pillimehed, telliti lugusid nagu ”Seal Baikali taga”. Muidu oli Valgre enne sõda kaine poiss.

Pärnus oli orkestril kõva mahv peal – õhtul kella 9-st öösel kella kolmeni. Valgre oli sel ajal juba kümme aastat orkestris mänginud, ma imestasin küll – mõnikord läksime veel poole nelja ajal paari mehega tema juurde. Ta elas pargi lähedal ühe maja pööningul, ronisime redeliga sinna üles, kuulasime plaate, siis võttis ta veel kitarri ja laulis – ta ikka armastas hirmsasti muusikat.

Kui võrrelda tolleaegset ja praegust dÏässielu?

No siis oli publiku arusaam dÏässist väga ähmane – kui juba foksi mängiti, oligi see dÏäss. Ka need Euroopa orkestrid, mis end dÏässibändideks nimetasid, olid lihtsad tantsuorkestrid. DÏäss algab improvisatsioonist. Meie püüdsimegi Valgrega seda Pärnus teha. Nii ühe-kahe paiku öösel, kui rahvast oli juba vähem, hakkasime improviseerima. Valgre istus klaveri taha ja läks lahti.

Võib siis öelda, et sellest sai alguse Eesti professionaalne dÏäss?

30-ndate lõpus tekkis juba improviseeriv svingansambel, 40-ndateks oli dÏäss Eestis juba tõsiseltvõetav – tollal parem kui Soomes.

Aga praegu?

Seis on väga rõõmustav. Kui me 50–60-ndatel aastatel alustasime dÏässifestivale, oli Eesti enda tase tagasihoidlik. Aga nüüd mängib Saarsalu aastas mitu kuud Saksamaal, korduvalt on teda kutsutud Ameerikasse Lyonel Hamptoni festivalile. See näitab taset. Noored mehed õpivad Rootsis ja Taanis, Tõnu Naissoo ja Urmas Lattikas on õppinud Bostonis, kus on maailma parim dÏässiõpe.

1967. aastal ilmus raamat “DÏässist”, “Popmuusika” ilmus 1978, nüüd kirjutate kolmandat?

Jah, “Eesti levimuusika ajalugu” – nii dÏässist kui popmuusikast. Esimene köide, mis peaks sel aastal ilmuma, hõlmab aega möödunud sajandist 1940. aastani. Teine köide tuleb vast 1980-ndate aastateni. Hirmus mahukas töö, aga kuna ma olen suure osa sellest ajast ise tegevmuusikuna kaasa teinud, saan enam-vähem päeviku vormis kirjutada.

Mis teile tänapäeva popmuusikas meeldib?

Meloodiline muusika. Jumal tänatud, et Eurovisiooni konkurss on toonud laule, kus on viis. Eks seal ”tümpsus” ole ka head, ei viitsi seda ainult otsida.

Teete poeg Jaaguga “Vikerkääru” saadet – mis eale?

No Vikerraadiot kuulab küpsem põlvkond, ma ei arvagi, et noored. Kui ise noor olin, mäletan, et kui raadiost tuli midagi muud peale dÏässi – keerasin kohe ära. Igal ajal oma.

Mis on homme esitletaval ”Meeletu maailma” plaadil?

Minu vanu laule laulavad uued hääled, tehtud on ka uued seaded. Laulu ”See pole see”, mida omal ajal laulis Marju Kuut, laulab ja mängib nüüd Riho Sibul. ”Tihemetsa Tiinat” teeb Rumal Noorkuu, laulu vana variant on seal ka. Laulavad ka Ivo Linna, Jaanika Sillamaa, Kukerpillid. Ka tükk aega vaikinud Kare Kauks.

Kui pikk on tööpäev?

No magama lähen nii 2–3 paiku, tõusen 10 ajal. Keskpäeval saan hakata kirjutama, ja nii läheb õhtul 9–10-ni välja. Öösel kirjutan kirju, mul on senini väga suur kirjavahetus.

Tagasi