Mari Vihmand
Göran Forsling/ Seen and Heard International
31.10.2008

“Kas jäite eileõhtuse etendusega rahule?" küsin Mari Vihmandilt, kui kõnnime Rahvusooper Estoniast läbi sügislehtede kuhilate Tallinna vanalinna suunas, et kohvikus tass teed juua ja veidi juttu ajada. On päev pärast tema ooperi "Armastuse valem" maailma esietendust.

Mari noogutab ja naeratab kergelt: “Jah, ma jäin väga rahule. Kõik läks hästi.” Mari ei armasta teha suuri sõnu. Ta pole kaugeltki järeleandlik, teab, mida tahab, kuid samas pole ta kindlasti ka inimene, kes end esile upitaks. Mari Vihmand on varastes neljakümnendates, küllaltki pikka kasvu sale naine; ta sündis 1967. aastal Tartus ja õppis Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooni, algul professor Eino Tambergi ja hiljem professor Lepo Sumera juures. 1997. aastal sai ta magistrikraadi. Ta on õppinud kompositsiooni ka Prantsusmaal Lyonis Gilbert Amy ja Philippe Manoury käe all.

Eelkõige on ta kirjutanud kammermuusikat, kuid ka mõningaid orkestriteoseid, näiteks "Floreo", mis võitis 1996. aastal Pariisis UNESCO toetatud rahvusvahelisel heliloojate rostrumil, alla 30-aastaste heliloojate kategoorias esikoha. Siis, nagu ka eelmise päeva ooperiesietendusel, oli dirigendiks Arvo Volmer. Mari Vihmand on kirjutanud ka koorimuusikat ja lastelaule.

"Armastuse valemi" esietendus oli kulminatsiooniks kahele palavikulisele proovikuule, milles Mari aktiivselt osales. Ta polnud ainult muusika loojaks, vaid abistas ka Maimu Bergi libreto kirjutamisel, arranžeeris, lisas ja võttis ära. “Minu panus oli ehk kümme protsenti”, lausub ta tagasihoidlikult. Samuti töötas ta koos lavastaja Liis Kollega välja ooperi dramaturgilise plaani ning pärast proovide algust oli vaja ka kohendada partituuri, sealhulgas muuta mõningaid vokaalpartiisid. Peaosalised olid paika pandud juba mõne aasta eest, Mari pidas töötades nende lauljate hääli silmas ja teadis, et lauljate soovide suhtes tuleb olla paindlik. Muusika komponeerimisele kulus aasta, sel ajal tasakaalustas helilooja muusikalist loometegevust ka oma kahe lapse kasvatamisega.

Kuid protsess ise algas palju varem. Juba rohkem kui kümme aastat tagasi palus tollane Rahvusooper Estonia peadirigent ja kunstiline juht Paul Mägi Marilt üht uut ooperit. Mari oli juba kirjutanud kammerooperi “Lugu klaasist”, mis pälvis 1995. aastal Eesti Vabariigi kultuuripreemia. Seega polnud ta žanris uustulnukas, kuid täismõõdus ooper on loomulikult hoopis midagi muud. Algul ta kõhkles, kuid idee oli idanema pandud ja alateadlikult hakkas ta sobiva materjali järele ringi vaatama.

Ühel õhtul nägi ta Saksamaal, kus ta viimased kümme aastat elanud on, televisioonist intervjuud kirjanik Esther Vilariga, kes rääkis meeste ja naiste vahelistest suhetest. Seejärel andis keegi Marile romaani “Nina Glucksteini matemaatika”. Olles kuuldust võlutud, luges ta raamatu läbi – ja teos ei lasknud teda enam lahti. Ta rääkis ideest Paul Mägile, kes suhtus asjasse julgustavalt, ja varsti oligi projekt käivitunud.

”Tegelikult oli see meeskonnatöö”, ütleb Mari. Romaani ümbervormimine ooperilibretoks ei olnud kerge ülesanne, sest raamat kujutab endast puhast jutustust, õigemini kaht eri lugu ühe ühise nimetajaga: kaks naist, kelle armastus luhtub. Ooperis on Nina Glucksteini ja Chucho Santelmo armastuse lugu saanud keskseks teemaks, kuid sellesse on põimitud teine lugu, mis räägib vanast poeedist Roberta Gómez Dawsonist. Romaanis esineb vähe dialoogi, nii et see tuli juurde luua; leidus viiteid Oscar Wilde'ile ja Ovidiusele, kuid konkreetseid tsitaate mitte. Mari pidi nende teosed läbi uurima ja algtekstid üles otsima, seejärel kaasati need ooperisse kooripaladena, mida lauldakse originaalkeeltes.

Ajal, mil töö ooperi kallal kestis, lahkus Paul Mägi Rahvusooper Estoniast, kuid tema koha üle võtnud Arvo Volmer oli täpselt sama entusiastlik. Ooperi esietendust plaaniti juba mõne aasta eest, kuid seda lükati korduvalt edasi. Tegelikult ei tulnud see asjale kahjuks: “See andis mulle rohkem aega oma töö lõpetamiseks,” ütleb Mari.

Terve ettevõtmine paistab Mari jaoks olevat tõeline armastusega tehtud töö, lõpuks tõlkis ta romaani koguni tervenisti eesti keelde. Ta võtab raamatu oma kotist välja. Kaas on punane nagu veri – või armastus. “Raamat on õhuke”, ütleb ta, “kuid selles on nii palju sisu. Ja palju sellist, mille jaoks ooperis ruumi ei jätkunudki.”

Samal pärastlõunal toimub Rahvusooper Estonia talveaias ooperi ja romaani esitlus, kus viibib ka romaani autor Esther Vilar, kuid kuhu mina kahjuks ei jõua. Igatahes on romaan nii Hispaanias, Prantsusmaal kui Saksamaal saanud bestselleriks. Ooperi meespeategelane Chucho Santelmo on argentiina tangolaulja, kuid Mari rõhutab, et see pole tango-ooper. “Ooperis esineb küll tangot, omal moel – Nina ja Chucho armumisstseenis, teise vaatuse kahes Chucho laulus, lõppstseenis, kus valged figuurid esitavad trapetsinumbri – kuid Argentiina olustiku esiletoomine polnud kunagi oluline. Kesksed teemad on universaalsed, samuti on seda muusika.

Mainin akordionisti, kel on ooperis keskne roll. “Algselt kavatsesin ta orkestrisse kaasata, kuid see ei tundunud eriti õnnestuvat, nii saigi temast hoopis solist. Kirjutasin talle muusika, kuid akordion on väga improviseerimisaldis muusikariist, nii et Jaak Lutsoja täiendas ja muutis muusikat oma äranägemise järgi.”

Kuidas alustas Mari kirjutamisprotsessi?

”Kõigepealt kirjutasin kogu meloodiamaterjali valmis, alles siis jätkasin harmoniseerimise ja seejärel orkestreerimisega. Tahtsin, et laulupartiid oleksid bel canto.”

”Ja kooripartii? See on ooperis väga oluline, kohati arvasin tabavat sarnasusi oratooriumiga.”

”Võib-olla.”

”Ja Ovidiuse-kooris oli isegi gregooriuse laulu kajasid.”

”Võib-olla. Sellele ma küll ei mõelnud.”

”Kas teid on mõjutanud mõni konkreetne helilooja?”

Mari kõhkleb, kuid ütleb lõpuks: “Veljo Tormis on helilooja, keda ma tõeliselt hindan. Tema kirjutatud koorimuusika ulatub eesti rahva juurteni, on lihtne ja hoomatav. Ka György Ligeti tähendab mulle palju.’

Eestlased on laulurahvas ja Mari möönab, et koorimuusika on talle südamelähedane. “Ma olen alati kooris laulnud. Saksamaal laulan ühes kirikukooris. Parajasti tegeleme Händeli "Messia" ja Bachi passioonidega.”

”Millega te muidu tegelete?”

”Minu töö on seotud vanade inimestega. Vanade saksa rahvalaulude laulmisega, mis on omamoodi teraapiline tegevus. Tunnen, et see on väga oluline. Nii nagu ka mu töö lastega siin Eestis. Mu kolleegid tegelesid kooliteatriga ja ma kirjutasin neile natuke muusikat. Pärast eilset esietendust sain ma ühe roosi inimeselt, kelle nime ma ei teadnudki, kuid ta oli osalenud selles rühmas ja oli nii tänulik. See tekitas tõeliselt sooja tunde.”

Ja mille kallal Mari praegu töötab?

”Ei millegi!” ütleb Mari lihtsalt.

”Kas uue ooperi kirjutamiseks ka plaane on?” küsin, kui me oktoobrijaheduses läbi vanalinna tagasi jalutame.

”Ei. Või siis ehk kahekümne aasta pärast”, vastab Mari naeratades.

Ma loodan südamest, et nii kaua ei tule oodata.

Tagasi