Plaadil kõlab muusika rokokooajastu heliloojatelt, kes on tegutsenud Põhja-Euroopas: Johan Helmich Roman Stockholmis, Johann Adolph Scheibe ja Hans Heinrich Zielche Kopenhaagenis, Johann Gottfried Müthel Riias ja Johann George Tromlitz Peterburis. Tegemist ei ole suure muusikaajaloo kaanonisse kuuluvate isikutega, kuid seda suurem on avastamisrõõm. Baroki ja klassitsismi vahele jäänud perioodil tegutsenud heliloojate muusika on täis otsinguid ja eksperimente, mis toitusid nii Põhja-Saksamaa esteetikast (Mattheson ja Telemann) kui ka Mannheimi koolkonna ja Carl Philipp Emanuel Bachi muusikalisest väljenduslaadist. On selgelt tunda, et see repertuaar pakkus leidmisrõõmu ka Cantores Vagantese muusikutele (Reet Sukk flöödil, Reinut Tepp klavessiinil ja Egmont Välja tšellol). Muusikalisest üksteisemõistmisest annab tunnistust terviklik nägemus esitatavast ja kooskõlaline mängulaad.

Tõenäoliselt ei ole väga vale väita, et Cantores Vagantese põhipill on flööt. Kuna muusikud pooldavad ajastutundlikku interpreteerimist originaalpillide koopiatel, tuleb neil paratamatult pista rinda vanemate pillide ehitusest johtuvate eripäradega. Nii mängib Reet Sukk plaadil 18. sajandi teisel poolel kasutusel olnud üheklapilist flööti, “millest saadud inspiratsioon kaalus üles esialgsed häälestuskeerukused ja flöödi vanusest tulenevad ajapiirangud selle pilli mängimisel”, nagu annab teada põhjaliku taustainformatsiooniga varustatud plaadiümbris. Nimetatud flöödi kõla on aga tõepoolest võluv – pehme, naiselik ja justkui eimillessegi kustuv. Need epiteedid iseloomustavadki suurel määral plaadi üldmeeleolu. Kuuleme pehmeid ja ümaraid liine, pigem sujuvaid kui teravaid rütme, rohkem väljapeetud tundelisust kui äkilisi tundepuhanguid. Kui soolised erinevused on muusikas rakendatavad, on Suka flöödimäng üdini naiselik, mis tekitas kohati isegi mõningat igatsust eredama erisuse ja ootamatuste järele.

Plaat annab muusikute nägemust väga selgelt edasi, kõik lood järgivad ühte kontseptsiooni, mis ei tähenda aga ühetaolisust, vaid pigem omavahelist kontakti ja tervikutunnetust. Kui hakata oma elamust üksipulgi lahti võtma, siis tõuseb esile kaunis kõlabalanss Zielche duos G-duur, kus tšello mahlane kõla toetab suurepäraselt flöödi graatsilist meloodialiini. Äärmiselt põneva muusikalise elamuse pakkus “suure” Bachi kritiseerijana ajalukku läinud Scheibe pöörasevõitu harmooniaga sonaat D-duur klavessiinile ja flöödile. Väga hoolivalt ja detailidega arvestavalt on esitatud ka “rootsi muusika isa” Romani sonaat G-duur flöödile ja basso continuo’le. Tegelikult tasub aga plaati võtta kui tervikut, mis toob argipäeva veidi tolle muusikaliste otsingute aja galantset hõngu.

ALEKSANDRA DOLGOPOLOVA
muusikateadlane
 

Tagasi