Muusikast võlutud
Vsevolod Pozdejevi autorikontsert
16. mail oli Matkamaja suur saal noore helilooja muusika huvilistest tulvil, vaatamata „Estonia“ kontserdisaalis samal ajal toimunud Bremeni Filharmoonikute kontserdile.
Kooslust helilooja-pianist ei tule just sageli ette, kuid Vsevolod Pozdejevi puhul on mõlemad pooled teineteisest ehtsalt läbi põimunud. Ta on eesti muusikas kordumatu nähtus, isiksus omaette. Muuseas, eelmisest aastast on V. Pozdejev Raadio 4s hakanud tegema ka põnevaid vestlussaateid „Misterioso“ teemadel – Schumann, Skrjabin jm. Inimesena on ta äärmiselt emotsionaalne, kõrge intellektiga, kuid samas uskumatult diskreetne. Siin on ilmselt teatud
„käärid“ tema kui helilooja-interpreedi ühtse tundemaailma aktiivsel peegeldamisel ja teisalt oskamatusel ennast „müüa“, milline on praeguses ühiskonnas hädavajalik omadus. Märkasin Heliloojate Liidu koduleheküljel, et noored heliloojad on liikmeteks vastu võetud juba 23-24 aastaselt, tema alles 30selt!
Pozdejevi kui muusiku teist poolt – pianistiks kujunemist – olen jälginud Otsa kooli lõpetamise ajast (õpetaja Mare Otsa klass). Noormehe musitseerimisrõõm avaldus juba tookord. Arendanud edasi oma pianistlikke eeldusi, jõudis ta akadeemias magistrikraadini (professor Valdur Rootsi juhendamisel). Kuigi ajapikku lisandus kunstniku teele professionaalseid oskusi, on tal alles jäänud loomulähedane vahetu rõõm muusikast, mis avaldub erilisel viisil ka miimikas, midagi Lang Langi maneeris, jäädes seejuures normaalsuse piiresse. Ja äkki! Eesti Kontserdi Con Brio’ 2008 võistlusel osutus Vsevolod Pozdejev oma küpse loomingulise mänguga nii mõnelegi žüriiliikmele tõeliseks avastuseks, olles siiski konkursi favoriidist Jaan Kapist 11 aastat vanem! Kahjuks ei pääsenud ta teise vooru, aga tema tipp-esinemine üllatas ka neid, kes teda on varem kuulnud.
Nüüd jällegi Pozdejev-helilooja juurde tagasi. Kontserdil kohtasin tema juhendajat professor Jaan Räätsa, kes vastas minu küsimisele äsja kuuldud muusika stiili kohta: „Tal on oma stiil – Pozdejevi stiil!“ Tabavalt öeldud! Ehkki noor helilooja ise on ühel kohtumisel maininud, et tal meeldib ühendada erinevaid stiile, pole tema muusika eklektiline, see avaneb loomutruult ja orgaaniliselt tema enda seest. Vsevolod Pozdejevi muusika hing kuulub minu arvates romantilisse ajastusse nagu tema isegi. Kuulama paneb helilooja fantaasiarikkus, küll õrnad loodusmaalingud, lihtsus, kurbus, siis aga vallandub tung millegi järele... Ta naudib tundelisi harmooniaid, ka rohkearvuliste passaažide näol, ehedat tantsulisust, siis ühtäkki humoorikaid tänapäevaseid klastrite sähvatusi!
Kontserdikava kõikides teostes oli eranditult „rakkes“ klaver, mida Pozdejev loomulikult vältida ei saa, sest tema muusika hingab koos armastatud klaveriga. Muide, ainult Trio keskmises osas Largo klaver vaikis. Helilooja teisteski teostes, mis ei tulnud seekord ettekandele, esineb alati klaver, välja arvatud Duos akordionile ja tšellole (tellimustöö) ning laulus Inglid naiskoorile a cappella. Klaver ei ole heliloojal saatja rollis, vaid ansambliliselt läbi imbunud kas instrumendi/instrumentide- või vokaalpartiist. Olla universaalne ansamblipartner väga erinevates koosseisudes ei ole mitte lihtne ülesanne, kuid teoste autor
V. Pozdejev ise sai sellega suurepäraselt hakkama! Eriline kiitus! Muide, rahvusvahelisel vokalistide konkursil Poolas 2009 pälvis ta parima kontsertmeistri diplomi.
Kava oli koostatud mitmekesiselt, andes hea läbilõike V. Pozdejevi senisest loomingust: Eksprompt sooloklaverile, edasi ansambliteosed – Süit flöödile ja klaverile, Sonaat viiulile ja klaverile, Trio akordionile, tšellole ja klaverile, Kvintett I & II viiulile, vioolale, tšellole ja klaverile ning vokaal- ja koorimuusika – Romanss Õhtune sinavus sopranile ja klaverile (Anna Ahmatova tekstile) ja Fantaasia klaverile, sopranile ja naiskoorile Lapsepõlve hääled (tekst: vokaliis, Margaret Mitchell’i romaani „Tuulest viidud“ ainetel). Tähelepanuväärne, et kontserdil mängitud seitsmest teosest ainult kaks ei olnud esiettekanded – Süit ja Sonaat, mis oma tõlgenduselt olid enam laagerdunud, partneriteks flötist Oksana Sinkova ja viiuldaja Kristiina Kriit.
Antud artikli ruumi tõttu ei ole siin eesmärgiks teoste süva-analüüs, pealegi esmamulje võib tunduda ekslikuna. Olen Süiti flöödile ja klaverile kuulnud varemgi ja nüüd taas vaimustusega: rahulik ja värvikas meditatsioon kasvab finaali Rondos vahelduva taktimõõduga tantsuks, lausa nakatavalt ülemeelikuks! See on suurepärane teos, mis oleks ka publiku braavode järgi otsustades väärinud kontserti lõpetama. Kui avanumbriks oli Eksprompt klaverile – romantilise hetke üks värvikas improvisatsioon, siis Süidiga vähemalt lõpetas autor oma pianistlikud etteasted, jättes lõpunumbrina 4-osalise Kvinteti klaveripartii Eva Vorobjova hooleks (kaelamurdev finaal!). Eriti muljetavaldav oli teine osa Romanza nagu keset hõljuvat võlumaailma. Haaras helilooja tervikutunnetus, viies teose pineva hooga lõpuni välja. Kvintetis mängisid kaasa veel Riina Roolaid, Kristi Timma, Liisi Assavi ja Olga Raudonen. Teistes teostes esinesid akordionist Aivi Tilk, ansambel „Cantus“ dirigent Maria Beljajeva ja sopran Tatjana Moltšanova. Viimane laulis esiettekandel romansi Õhtune sinavus sügava läbitunnetatuse ja hurmava koloriidiga, kusjuures ilma noodi abita!
Vsevolod Pozdejevi loominguõhtu leidis aset kahe aasta eest Narva muusikakoolis. Seekordne ja mitte vähem menukas oli Tallinnas esimene. Gradus ad Parnassum on pikk ja ahvatlev teekond. Muusa juhtimisel ikka põnevaid leide!
Ada Kuuseoks