Vaat see rida on mind alati selles kuulsas laulus mõtlema pannud. Laulu endaga on neid mõtlemapanevaid asju ju veelgi, aga just see rida eriti. Tuletan meelde Debora Vaarandi teksti:


Kõige nooremal on üle-valla ramm,
teine võrke laskma
kõige osavam,
kolmas aga väga palju
laule teab /…/


No kuidas ta kolmas on, kui üks on kõige noorem, teine kõige osavam? Siis peaks ju too väga palju laule teadja esimene, mitte kolmas olema.


Küsida pole õieti kelleltki. Vaarandi juba vaikib, ja kui viisi autori juurde minna, rehmaks too küllap käega ja peaks teemat aja raiskamiseks. Mida see ju ongi.


Aga omal ajal pööraselt populaarse laulu oskas Valter Ojakäär selle luuletuse najal valmis veeretada küll. Läbi raadio jõudis see niisama hästi kui igasse kodusse ja mitmes keeles pealegi. Viis toetas sõnu ja sõnad viisi. Pealegi pole laulu meloodia üldse kergete killast – viisijoonis kargleb nagu üks elurõõmus jooksupolka sõnade sõnumit mööda.    



Teadmiste jagaja

Hea laulu puhul tuleb alati meelde Panso tähelepanek: “Kuulake, kuidas vokaalid voolavad konsonantide kallaste vahel.” Eks ole, bravuurse täpsusega öeldud!


Ojakäär valibki oma laulude jaoks tekste tuntava hoolikusega. Kui Ojakäär mingi luuletuse lauluks on teinud, siis ei saa seda enam luuletusena lugeda. Eks proovige jõulude ajal üles astuda lugemisega: “Seda paati pole tehtud linnuluust…” Kohe hakkab jõuluvana kaasa laulma. Olude sunnil teab Eesti rahvas seda laulu pealkirja “Rannakolhoosis” all. Üsna tobe nii hea loo puhul. Pani omal ajal maestrogi muigama, aga lool on kaugemalegi ulatuv tagapõhi. Polnud tal algselt sugugi nii punatrafaretset pealkirja. Esialgu oli see hoopis “Uus paat” – aga vaat, ei sobinud. Nüüd õnneks sobib jälle.


Näe, tahan kirjutada Valter Ojakäärust kui nähtusest, aga ei saa ühest laulust kaugemale. Kohe saan, üks asi veel. Harva kui üht laulu on teise laulu sees tsiteeritud. “Uue paadi” lugu on. Oit kirjutas kunagi vahva loo “Rannapiiga”. Orumets laulab seda ja ka Lääts ning selle eelmäng hakkab Ojakääru laulu avafraasiga. Ausõna, harv nähe eesti laulumuusikas.


Allahilt tasuks muidugi maestrole pikki elupäevi paluda. Ja jätkuvalt teovõimsaid – nagu siiani. Kui lollimad me oleksime ilma tema kirjutatud raamatuteta, lauludest rääkimata.


85 on võimsalt kõrge iga, arvestades, kust põrgusajandist vana tulnud on. Koos Valgrega musitseerimisele jätkus peatselt Wehrmachti munder ja sellega seonduv, sõjajärgsete kaksiktõdede talumine – aga näe, ei saanud mehest “Asfalteerijate marsside” kirjutajat.


Tõsi, ise väidab vanahärra muudki. Et kui pärast “Rannakolhoosi” hakkas Venemaalt tekste ja laulupakkumisi tulema, kirjutas laulu “Kremli tähed”. Ja tänab jumalat, et see kuhugi jõudnud pole.


Aeg on muiata sedalaadi sundmälestuste üle. Poeg Jaaguga koos tehtud “Vikerkäärud” Vikerraadios on ja jäävad saadete kullaosakonda.


Valter Ojakäär ei ole kuulus mitte ainult sellepärast, et ta ei taha seda olla. Tema on tahtnud kogu elu teha oma tööd: pilli mängida, laule ja raamatuid kirjutada. Viiekümne esimesest aastast peale (noorematele lugejatele olgu öeldud, et see arv tähendab eelmise sajandi teise poole hakatust) on ta läbi raadio ja (hiljem) televiisorist meile koju sõnumeid saatnud. Selliseid, mida tema juba siis teadis, aga kuulaja mitte.


Väärika märgiga mees

Ei mäleta ühtegi heliloojat, kes nii arhiivselt oleks oma teadmisi läbi lainete teistele jaganud. Tõsi – vana ennast heliloojaks eriti nimetada ei tahagi. Väidab, et “ma pole end kunagi heliloojaks pidanud, muusika loomine pole kunagi olnud mu põhitegevus”.


Olgu, kui ta tõesti nii arvab. Olgu ta siis üks järjepidev muusikakultuuri valvaja, purre otsapidi sinna aega, kus ta bändikaaslane Valgre veel laule luua suutis. Väärika märgiga mees, kes omaaegsete poisikeste biitlimaaniasse mõistvalt suhtuda oskas.


Hei, vanahärra Valter! Kui vähegi võimalust-viitsimist on, andke oma aegu ja ajaasju raadios jätkuvalt edasi. Tänase päeva tehnika võimaldaks ju seda ka kodunt välja tulemata. Peaasi et kõik oluline öeldud saaks. Seda on ju palju.


Nii nagu ta end heliloojaks pidada ei taha, nii on lugu ka ühe teise tiitliga, mida ta ise kunagi ei rõhuta. Õigemini, tiitel see vast polegi. Aga eks ole ju vähe neid sõnasünnitajaid vendi meie keelemaailmas, kelle elutööst ka omaloodud oskussõnu maha jääb.


Kui keegi veel ei tea, siis vähemalt sõnad “levi” ja “süva” on eestikeelsesse muusikaterminoloogiasse juba kinnistunud ja loodetavasti püsivad seal ka siis, kui meil endil nii levist kui süvast täiesti suva on.


________________________________________
10. märtsil saab Valter Ojakäär 85
Raadiomaja 1. stuudios toimub sel puhul 6. märtsil kl 18 kontsert, millest Vikerraadio teeb otseülekande. ETV näitab salvestust 9. märtsil.
________________________________________
Aitäh, et sa olemas oled, Valter!
Millegipärast meenub mulle Valter Ojakäärule mõeldes kõigepealt üks laul, mille ta meile Ivoga 1970. lõpus duetiks kirjutas – “Vastu kerkivale kuule”. Lugu rääkis noortest armunutest, kes läksid linnast välja maale ja nautisid teineteise lähedust öös. Seal olid sõnad “Nõlval seisatame, keha vastu keha…”.

Eesti Raadio tolleaegne juhtkond keelas selle laulu ära, sest selles nähti Nõukogude noorele kohatut seksismi.

Oleme Valteriga palju koostööd teinud ka ETVs. Esimene suurem projekt oli Valteri kirjutatud saatesari “Muinaslood muusikas”. Tegime selles sarjas igasuguseid eksperimente. Fantaseerisime asju, mida oma silmaga näinudki polnud. Tegemist oli ju lavastusliku saatega. Mäletan, et kui jõudsime teatraalse rokini, oli peategelaseks tol ajal eriti ulakas vürst Volkonski. Kui Volkonski Alice Cooperi rolli esitas, katkus ta sulepadjad puruks ja loopis mööda stuudiot laiali. Ise möirgas täiest kõrist.

Meil oli lõbu laialt, autor ainult naeris ja oli meiega väga rahul. Aga telejuhtkond arvas teisiti – meid keelati ära! Olime jõudnud Valteriga üheksa saadet lindistada, seejärel öeldi, et ei sobi siiski meie ühiskonda. Sari võeti programmist maha. Vähe sellest – kustutati igaveseks ka lintidelt. Aga just “Muinaslugudes muusikas” pandi alus bändile Rock Hotel, kes tänavu saab 30aastaseks.

Tegelikult on Valter alati oma asja ajanud ega ole lasknud kellelgi oma tegemisi mõjutada.

Hoia ennast, sest mida me küll ilma sinuta teeksime!

Reet Linna

Back