Visa Mastercard Verified by Visa Mastercard secure code
 
Netiraadio

Eellugu
Eesti professionaalne muusika sündis XIX sajandi lõpul ja kujunes välja XX sajandi alguses. Kõigest veidi enam kui 100 aastat on möödas sellest, mil eesti heliloojad kirjutasid esimesed suurteosed, mille hulgas on erilisel kohal 1896. aastal valminud Rudolf Tobiase avamäng "Julius Caesar" – esimene sümfooniline teos eesti muusikas.

Muidugi ulatub muusikategemine Eestimaal tunduvalt varasemasse aega, olgu selleks siis balti-sakslastest aadlike kohalik muusika- ja teatriharrastus (näiteks kanti Tallinna Saksa Teatris juba 1789. aastal ette Mozarti ooper "Don Giovanni") või juba 1680. aastal etendunud Tallinnas töötanud Johann Valentin Mederi ooper (laulumäng) “Kindlameelne Argenia”, üks varasemaid tänini säilinud saksakeelseid oopereid. Oluline roll muusikaelus oli 1632. aastal asutatud Tartu Ülikoolil, kus oli ka muusika õppetool. Muidugi puudutas see kõik ennekõike kohalikke muulasi, jäädes “maarahvast”, s. o. eestlastest suhteliselt kaugele. Maarahva puhul ei tohi unustada kooliharidust, mis Eestis XVII sajandiks päris heale järjele jõudis, seejärel, pärast Eesti sattumist Vene tsaaririigi koosseisu, küll tunduva tagasilöögi sai, et XIX sajandi alguseks taas süstemaatiliseks muutuda. Aga kindlasti oli koolihariduse üheks vääramatuks osaks mitmehäälne laulmine, mille toel arenesid välja XIX sajandi esimese poole lõpul esimesed eesti laulukoorid Laiusel, Põltsamaal, Tormas jm.

XIX sajandi keskpaik tõi eestlaste kultuurielus olulise murrangu. Tormilise arengu üks kulminatsioone oli 1869. aastal Tartus toimunud esimene üldlaulupidu. Et esimese laulupeo kavas oli ka kaks eesti helilooja laulu, Aleksander Kunileid-Saebelmanni (1845–1875) "Mu isamaa" ja "Sind surmani", oli saavutus omaette. Esimesed heliloojad said oma muusikalise hariduse Valgas tegutsenud Janis Cimze seminaris. XIX sajandi lõpuni piirduski muusika areng peamiselt koorilauluga, koore tekkis igas vähegi mõeldavas asustatud punktis. Nii oli sellele %u017Eanrile tellimus olemas ning koorilaulude loomisest ei saanud mööda ka esimesed professionaalsed heliloojad.

XIX ja XX sajandi vahetus teeb sisse selged vahed professionaalsete ja mitteprofessionaalsete muusikute vahel. Professionaalid tulevad enamasti läbi Peterburi konservatooriumi – algul oreli-, hiljem kompositsiooniklassist. Olulist kohta hakkavad omama ka eriharidusega lauljad, kellest ennekõike tuleks nimetada eesti rahvalauludele esimest propageerijat Aino Tamme, kes, muide, laulis eesti rahvalaule ka 1900. aasta Pariisi maailmanäitusel.

XIX ja XX sajandi vahetusel kerkis esile professionaalsete heliloojate põlvkond, kelle eesmärgid ulatuvad koorilauludest märksa kaugemale. Ennekõike peab siin nimetama Rudolf Tobiast ja Artur Kappi, monumentaalse mõttelaadiga loojanatuure. 1908. aastal kirjutab esimese eesti sümfoonia pianistina kuulsust võitnud Artur Lemba, samal aastal jõuab ta ka ooperini “Lembitu tütar”, esimese tõsiseltvõetavani selles %u017Eanris. Senised katsetused, Karl August Hermanni “lauleldus” “Uku ja Vanemuine” (1907) ning Miina Härma “Murueide tütar” (1902) ooperi mõõtu välja ei kandnud.

Haritud muusikutele ei jätkunud Eestimaal esialgu erialast tööd. Mõnigi muusik läks Venemaa või Saksamaa keskustesse, kes lühemaks, kes pikemaks ajaks. Nii oli meie üks suuremaid klassikuid Rudolf Tobias (1878–1918) sunnitud otsima tööd Saksamaal ning tema oratoorium "Joonase lähetamine" (esimene eesti muusikas, loodud 1909) jõudis maailma muusikalukku alles kolmveerand sajandit pärast selle loomist. Tobias ise kustus keerukates sõjaoludes noorena. Teine varane valus kaotus meie muusikale oli helilooja Peeter Süda (1883–1920), kelle loominguline pärand on õige ahtakene, ent ta oreliteosed kuuluvad eesti muusika enimmängitavate lugude hulka.

Väga olulised eesti muusikakultuuri arengu seisukohalt on XIX sajandi teise poole alguses tekkinud laulu- ja mänguseltsid. Neist kaks, “Estonia” Tallinnas ja “Vanemuine” Tartus (mõlemad asutatud 1865), saavad olulisteks nii kutseliste teatritena kui ka muusikaelu organiseerijatena. Mõlemad olid seotud XIX sajandi laulupidudega, mida peeti kokku kuus: 1869, 1879, 1891 ja 1894 Tartus ning 1880 ja 1896 Tallinnas. (Alates seitsmendast on üldlaulupeod toimunud Tallinnas, viimane neist kandis 2004. aastal järjekorranumbrit 24.) Mõlemas seltsis hakkas üsna kiiresti arenema ka muusikateater, “Vanemuine” jõudis esimese muusikaetenduseni, Weberi laulumänguni “Preciosa” juba 1885, “Estonia” veidi hiljem. Olulised on ka vastavanimelised hooned. “Vanemuise” maja valmis 1906, ehitati ümber 1939 ning hävis 1944. aasta Tartu pommitamisel. 1967. aastal avati sama koha peal uus teatrihoone, mõni aasta hiljem ka kontserdisaal, mis renoveeriti 1998. aastal. “Estonia” avati teatri- ja kontserdimajana 1913, hävis 1944. aastal Tallinna pommitamisel ning taastati 1947. Spetsiaalset ooperimaja pole Eestimaal siiani ehitatud.

Sümfoonilise muusika sünd on seotud “Vanemuisega”, kus aastal 1900 hakkas tegutsema esimene eestlaste sümfooniaorkester, mida alguses juhatas tuntud helilooja Aleksander Läte. 1908. aastast muutus see suvemuusikaorkestriks, tuues esmakordselt eesti kuulaja ette maailma muusikaliteratuuri tuntumaid teoseid. 1909. aastat tähistab eesti muusika päev Tartus, kus orkestri kavas oli juba eesti heliloojate sümfooniline muusika. 1910. aastal anti Tallinnas laulupeo ajal tervelt kolm sümfooniakontserti. “Estonia” sümfooniaorkestri algus on seotud ooperimaja esimese muusikajuhi Otto Hermanniga (1878–1933), kelle juhatusel jõudsid "Estonias" 1907 lavale ka esimesed operetid. 1906. aastal sai “Estonia” kutseliseks teatriks nagu ka “Vanemuine”. “Estonia” teatri orkestri seisukohalt on oluline 23. veebruaril 1907 alanud sümfooniakontsertide regulaarne korraldamine. 1908. aastast pärineb juba tõsine ooperikatsetus – Kreutzeri “Öömaja Granadas”. Regulaarselt hakatakse ooperit mängima küll alles 1918. aastal (esimeseks Verdi “Traviata”, peaosades Helmi Einer ja Alfred Sällik) ning see on suuresti seotud dirigent Raimund Kulli nimega, kes oli “Estonia” peadirigendiks 1912–1942. Olgu veel öeldud, et ooperite ja operettide juhatamisega tegelevad tol ajal ka näiteks heliloojad Artur Kapp ja Juhan Aavik. Tuntud heliloojad on läbi aegade tegelenud lisaks helindite loomisele ka muude muusikaaladega, vaid väga väheste eranditega.

Muusikaelu struktuuride loomine 
Aasta 1918, Eesti Vabariigi sünd, loob ka muusikaelule soodsama pinnase. 1919. aastal asutatakse kõrgemad muusikakoolid Tallinnas ja Tartus, mis viib peagi nii kaugele, et sümfooniaorkestri, ooperiteatri kui ka kammer- ning koorimuusika tase hakkab vastama Euroopa standarditele. Siit alates saab rääkida ka heliloojate koolkondadest: Tartus Heino Elleri omast, enam orienteeritust sümfoonilisele muusikale ja selle seosele rahvuslikkusega, ning Tallinna koolkonnast, mille eesotsas professor Artur Kapp, enam klassikalisele mõttemaailmale baseeruvast, koolkonnas on valitsevateks kooriheliloojad. Tänases eesti muusikapildis on valitsemas kõrvuti Heino Elleri õpilastega (Jaan Rääts, Arvo Pärt, Lepo Sumera) juba mõlema koolkonna rajaja õpilaste õpilased.

1920. aastatel hakati välja töötama muusikaelu kindlamat struktuuri. Tekkisid kutseorganisatsioonid, millest olulisemad Eesti Lauljate Liit (ELL, asutatud 1921, peaülesanne laulupidude korraldamine), Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts (EAHS, 1924, korraldas kammermuusikakontserte ja trükkis muusikakirjandust), Tallinna Töölismuusika Ühing (korraldas isegi sümfooniakontserte) jpt. ELL andis välja ka “Muusikalehte” (1924–1940), tõsist muusikakuukirja. Esimene eestikeelne muusikaajakiri “Laulu ja Mängu Leht” ilmus aastatel 1885–1897 ning selle väljaandjaks oli helilooja, koorijuht, poliitik, ajakirjanik, luuletaja, keele- ja teatrimees Karl August Hermann (1851–1909). EAHS-i kirjastamisel ilmus 1938. aastal üks kõmulisemaid raamatud meie muusika ajaloos, “Kakskümmend aastat eesti muusikat”, mille koostaja Karl Leichter (1902–1987) on eesti muusikateaduse rajajaid. Kõmuliseks muutis raamatu ühest küljest teatav lõhe Tallinna ja Tartu muusikute vahel (Leichter kuulus Tartu koolkonda), aastaid hiljem, 1940.-date lõpus aga heideti raamatule ette selget orienteeritust 1944. aastal Eestist lahkunutele või poliitilisse ebasoosingusse sattunutele.

Veel olid toonase muusikaelu seisukohalt olulised Kultuurkapitali asutamine 1925. aastal, sihiks toetada kultuuri aineliselt. Kultuurkapitali juures tegutses ka noodikirjastus. 1932 alustas Berni konventsiooni alusel tööd Eesti Autorikaitse Ühing.

1926. aastat loetakse Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri sünniks, toona siis Riigi Ringhäälingu orkestrina. Esimene peadirigent oli ka ooperiteatri muusikajuht Raimund Kull, aastatel 1939–1944 Olav Roots (hilisem Columbia sümfooniaorkestri peadirigent), 1950–1963 Roman Matsov (tema juhatamisel jõudsid eesti publikuni näiteks Šostakovitši uued teosed, tihti teise ettekandena pärast esiettekannet Moskvas või Leningradis), 1963–1979 Neeme Järvi, 1980–1990 Peeter Lilje, 1993–2001 Arvo Volmer ning alates aastast 2001 on peadirigent Nikolai Aleksejev Venemaalt.

1920. aastate lõpul jõudis kõrgtasemele “Estonia” ooperilava, näiteks on 1944. aastaks seal laval olnud tervelt neli Wagneri ooperit: “Lendav Hollandlane”, “Lohengrin”, “Tannhäuser” ning “Tristan ja Isolde”. 1920. aastatest peale mängiti ooperit regulaarselt ka “Vanemuises”, kus muusikalise osa eest vastutasid Juhan Simm (1885–1959, peamiselt tuntud küll koorijuhina) ning maailmanimega helilooja Eduard Tubin (1905–1982, dirigent 1930–1944). Vokaalsümfooniliste teoste ettekandmisel muutusid üha olulisemaks kaks koori: “Estonia” Muusikaosakonna Segakoor (EMO) Tallinnas ja “Vanemuise” Muusikaosakonna Segakoor Tartus.

Nagu eelpool öeldud, sündis eesti helilooming peamiselt tänu Peterburi konservatooriumis hariduse saanud heliloojatele. Sajandivahetusel tuli neist areenile terve põlvkond, kellest olulisemad on juba nimetatud Rudolf Tobias ning Artur Kapp (1874–1952), kelle oratoorium "Hiiob" on viimastel aastatel taas tähelepanu orbiiti tõusnud. Nende kõrval tegutsesid Miina Härma (1864–1941), esimene naishelilooja, organist ja koorijuht, lüüriliste, aga kohati lausa mehiselt jõuliste kooriteoste autor ning Mihkel Lüdig, kelle koorilaulud ja sümfoonilised lühivormid siiani sagedasti kõlavad (Lüdig oli ka Tallinna Konservatooriumi esimene rektor). Veidi hiljem astusid avalikkuse ette eesti rahvusliku heliloomingule alusepanijad koorimuusikas Mart Saar (1882–1963) ja Cyrillus Kreek (1889–1962) ning sümfoonilises muusikas Heino Eller (1887–1970). Ja siis, praktiliselt XX sajandi kahe esimese kümnendiga, mängitakse eestimaises heliloomingus läbi kogu õhtumaine muusikaajalugu, klassikalistest vormidest kuni XX sajandi voolude mõjutusteni. Vaid rahvuslik ooper, Evald Aava “Vikerlased”, tuli lavale veidi hiljem – 1928.

Oma lapse- ja noore-ea vaevad ära kandnud, muutus eesti helilooming 1920. aastatel nö. täisealiseks, milles selgesti eraldusid loovisiksused oma %u017Eanrieelistuste ja isikupärase helikeelega. Helilooja oma nägu, omapärane muusikaline mõtlemine sai eriti oluliseks 1930. aastatel, mil eesti heliloomingusse tuli meie suurim sümfoonik Eduard Tubin (10 sümfooniat!) ja isepäiselt valuliku maailmatunnetusega Eduard Oja (1905–1950).

Keerulised ajad

Rahulik ja tasakaalustatud aeg katkeb 1940. aastal, mil Eesti annekteeritakse Nõukogude Liidu poolt. Läbi Teise maailmasõja aastate kulgeb nii Tallinnas kui ka Tartus vilgas muusikaelu, vaatamata sellele, et mitmedki nimekad muusikud on värvatud Nõukogude Liidu poolele sõdima. Kunstiinimesed koondati 1942. aastal Jaroslavlis Eesti Kunstiansamblitesse. Sinna kuulus ka Gustav Ernesaks (1908–1993), hilisem laulupidude eestvedaja ning omamoodi rahvuslik sümbol, sumbunud aegade rahvajuht. Eesti kultuurile väga olulise sammuna asutati seal 1944 tänini riikliku koorina tegutsev Eesti Rahvusmeeskoor (RAM), kollektiiv, kellele enam kui 60 aasta jooksul on teoseid loonud paljud võimekad (ja mitte ainult eesti) heliloojad. RAM oli üks väheseid eesti kultuurisaadikuid Lääne poole ka suletud nõukogude re%u017Eiimi ajal.

1944. aasta sügisel, kui nõukogude väed olid jõudnud taas Eestisse, algas suur põgenemine Läände. Muusikute read hõrenesid tuntavalt – läände lahkusid heliloojad Eduard Tubin, Kaljo Raid ja Roman Toi, muusikaelu üks kesksemaid figuure, helilooja, dirigent ja aastatel 1925–1944 konservatooriumi rektor Juhan Aavik (1884–1982), ooperisolistid Ida Loo-Talvari ja Olga Torokoff-Tiedeberg, “Estonia” toonane peadirigent Verner Nerep, sümfooniaorkestri peadirigent Olav Roots, pianist Theodor Lemba – kui nimetada vaid mõned kuulsamad. Tundub, et kõige tugevama hoobi sai Eesti viiulikool, mis tänu saksa päritolu viiuliprofessorile Johannes Paulsenile (1879–1945, läks Saksamaale juba 1939) oli 1930. aastate lõpul jõudnud Euroopa tasemele, rahvusvahelistel konkurssidel osalesid edukalt mitmed noored viiuldajad: Vladimir Alumäe (1917–1979, aastatel 1941, 1944–1948 ja 1964–1970 Tallinna Konservatooriumi rektor), Hubert ja Zelia Aumere, Carmen Prii, Evi Liivak (viimased neli lahkusid Eestist).

Teise maailmasõja järgsed kaotused on niisiis suured, eriti kui loendamatule hulgale Läände lahkunutele arvata juurde need, kes sõjakeerises kaduma läksid (helilooja Juhan Jürme näiteks sai surma Tallina pommitamisel 1943, laulja Karl Viitol tol ööl, mil pommitabamuse sai “Estonia” maja, 9. märtsil 1944).

Sõjajärgse perioodi muusikaelu on kantud repressioonide lainest, mis jõuab haripunkti 1950. aasta kevadel, mil arreteeritakse heliloojad ja koorijuhid (pidid olema üldjuhtideks 1950. aasta laulupeol) Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi. Põlu alla satuvad ka Heino Eller, Artur Lemba ja paljud teised. See aeg on traagiline just heliloomingu seisukohalt. Nõue “sotsialistlik sisu, rahvuslik vorm” tabas heliloojaid päris valusalt ja see on vist küll ainus ajastu, kus partei poolt ette kirjutatud ideoloogilised nõuded on muusikas lausa tuntavad, kõrvaga kuulda.

Väga tugevasti kannatas 1940. aastatel ka ooperiteater. Ometi tuli seal uus võimekas põlvkond esile kohe pärast sõja lõppu. Baritonid Georg Ots (1920–1975) ja Tiit Kuusik (1911–1991) tõid rahvast teatrisaali kuni oma surmani, nad olid eredamad isiksused eesti ooperiilmas üldse. 1960. aastate keskel lisandub neile terve solistideansambel, mida kandmas sopranid Margarita Voites ja Anu Kaal, metsosopranid Urve Tauts ja Leili Tammel, tenorid Hendrik Krumm ja Ivo Kuusk, bassid Teo Maiste ja Mati Palm. Suurepärased ooperilavastused sündisid koostöös dirigentide Neeme Järvi ja Eri Klasiga.

Uus hingus 
1950. aastate keskel jõudis muusikaelu uue värske hinguseni. Ilmus uus heliloojatepõlvkond, kes suutis tolle aja maailmas valitsevad muusikavoolud ühendada rahvuslikkusega. Ester Mägi (s. 1922, peenekoeliste kammerteoste autor), Veljo Tormis (s. 1930, koorisümfooniate looja), Eino Tamberg (s. 1930, sümfoonilise ja ooperimuusika autor), Jaan Rääts (s. 1932, instrumentaalmuusika looja), Arvo Pärt (s. 1935), Kuldar Sink (1942–1995, vokaal- ja instrumentaalteoste autor) – need heliloojad määravad eesti muusika nägu järgmistel kümnenditel. Samadelt lähtepositsioonidelt alustanutena on nad kõik teinud läbi mitmeid pöördeid oma muusikalises mõtlemises ning tänaseks kujunenud kohati äärmuslikult erinevateks. Arvo Pärt, kes emigreerus Eestist 1980. aastal, on tänaseks kujunenud omamoodi Eestimaa sümboliks maailmas.
1970. aastad toovad areenile uue heliloojatepõlvkonna, mille eesotsas on Lepo Sumera (1950–2000, loonud kuus sümfooniat) ja Raimo Kangro (1949–2001, tervelt kaheksa ooperi autor). 1980. aastad tõid kontserdilavadele Erkki-Sven Tüüri (s. 1959) ja Urmas Sisaski (s. 1960) muusika.

1990. aastatel sai Eesti Vabariik taas iseseisvaks. Muusikamaailm avanes ja mitmed noored muusikud said end täiendada Euroopas ja USA-s. Eesti muusikasse tulid Helena Tulve, Toivo Tulev, Tõnu Kõrvits, Mart Siimer, Tõnis Kaumann, Märt-Matis Lill, Timo Steiner, Mirjam Tally, Jüri Reinvere, Mari Vihmand, Galina Grigorjeva, Kairi Kosk ja paljud teised.
Tänane eesti muusika üldpilt on mitmekesine: oma väljakujunenud stiilides jätkavad vanema põlvkonna heliloojad, uue põlvkonna muusikas põimuvad erinevad stiilid ja väljendusvahendid.Muidugi sündis heliloomingu läbimurre kaasaegsesse maailma koos interpreetidega.
Võimsate dirigentide Neeme Järvi (emigreerus Eestist 1980, praegu New Jersey Sümfooniaorkestri kunstiline juht ja Haagi Residentie orkestri peadirigent) ja Eri Klasi koostöös eesti heliloojatega on sündinud (või taasavastatud) mõnigi tähtteos. Seda traditsiooni on jätkanud Peeter Lilje (1950–1993), Tõnu Kaljuste (s. 1953), Arvo Volmer (s. 1962), Andres Mustonen (s. 1953) jt.
1981. aastal alustas tööd Eesti Filharmoonia Kammerkoor, mille kunstiliseks juhiks ja peadirigendiks oli 20 aastat Tõnu Kaljuste, tehes koori tuntuks ja hinnatuks kogu maailmas. Aastast 2001 on koori peadirigendiks ja kunstiliseks juhiks inglise muusik Paul Hillier.
1993. aastal sündis Tallinna Kammerorkester, mis teeb tihedat koostööd Eesti Filharmoonia Kammerkooriga ning annab rohkesti ka iseseisvaid kontserte. Praegu on orkestri kunstiliseks juhiks Eri Klas.

1972. aastal asutati vanamuusikaansambel “Hortus Musicus”, mille kunstiline juht, dirigent ja viiuldaja Andres Mustonen on lisaks vanamuusika interpreteerimisele palju tähelepanu pööranud ka nüüdismuusikale. Kammermuusika, koorilaulude kõrval enimviljeldu, eeldab tugevaid soliste ja ansambleid. Kui 1940. aastatel hakkab tegutsema klaveriduo Anna Klas & Bruno Lukk, kirjutavad heliloojad neile. Kui aga 1970. aastatel alustab tegevust klaveriduo Nata-Ly Sakkos & Toivo Peäske, tekib lausa kaheklaverimuusika buum! 1990. aastate lõpus ilmus aga meie muusikamaastikule uus klaveriduo Kai Ratassepp & Mati Mikalai, mida on preemiatega pärjatud mitmel rahvusvahelisel konkursil.
Juba 1936. aastal luuakse EAHS-i juurde keelpillikvartett. See klassikaline ansambel on Eestimaal erinevatel aegadel erineva aktiivsusega tegutsenud. Täna leiame kontserdilavadel nii 1984. aastal asutatud Tallinna Keelpillikvarteti (esimest viiulit mängib Urmas Vulp) kui Rudolf Tobiase nimelise kvarteti (esimene viiul – Maano Männi).
Aastatel 1959–1979 tegutsenud Jaan Tamme nimeline puhkpillikvintett oli üks legendaarsemaid ansambleid. Jaan Tamm (1875–1933) ise oli metsasarvemängija, Peterburi Konservatooriumis juba 1908 professoriks saanuna aastatel 1923–1933 ka Tallinna Konservatooriumi rektor. Veel on pikka aega oluline ansambel olnud Olavi Kasemaa juhatatud Tallinna Saksofonikvartett, mille kõrval täna tegutsemas ka saksofonikvartett SaxEst Virgo Veldi juhatusel.
Alates 1993. aastast on eesti muusika üks võtmekollektiive NYYD Ensemble (kunstiline juht Olari Elts) – ansambel, mis võib muutuda sooloesinejast kammerorkestrini ja milles osalevad eesti juhtivad interpreedid. Ansamblile on kirjutatud hulk uudisteoseid, autoriteks nii vanema kui noorema põlvkonna heliloojad.

Lisaks kuulsatele heliloojatele ja dirigentidele on eesti muusikat seostatud ka tugeva klaverikooliga, millele alusepanijatest on olulisim Bruno Lukk (1909–1992). Rahvusvahelist tunnustust on pianistid võitnud eelkõige läbi konkursside. Sellele traditsioonile pani aluse Heljo Sepp (s. 1922), Tallinna Konservatooriumi klaveriprofessor, kes 1938. aastal võitis Londonis noorte pianistide konkursil Briti Muusikanõukogu preemia (ja õppimisvõimaluse Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias). 1970. aastate keskel tõusis orbiidile pianist Peep Lassmann (praegune Eesti Muusikaakadeemia rektor), tänu kellele on eesti publikuni jõudnud palju XX sajandi klaverimuusikat (eriti Messiaeni teosed). 1980. aastate alguses tulevad solistidena avalikkuse ette pianistid Kalle Randalu (praegune Karlsruhe ja Freiburgi muusikakõrgkooli professor, rahvusvaheliste konkursside laureaat Zwickaus 1981, Moskvas 1982, Münchenis 1985) ja Ivari Ilja (praegune Eesti Muusikaakadeemia klaveriprofessor, eriti tunnustatud Chopini teoste tõlgendajana). Nüüdseks on kontserdilavadele jõudnud eesti pianistide uus põlvkond: Sten Lassmann, Age Juurikas jt.
Kui veel meenutada rahvusvahelisi konkursse, siis edu on siin saatnud ka kahte dirigenti: Neeme Järvi võitis esikoha 1971. aastal Roomas Accademia Nazionale di Santa Cecilia dirigentide konkursil ja Olari Elts 1999 Vaasas Jorma Panula konkursil.

Siin ja praegu 
Tänase Eesti muusikaelu juhtpositsioonidel on Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (ERSO), Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK), Tallinna Kammerorkester (TKO), vanamuusika ansambel "Hortus Musicus" koos oma akadeemilise orkestriga ning Eesti Rahvusmeeskoor (RAM). Hooajal 1997/98 loodi ERSO juurde resideeriva helilooja ametikoht, hooaja heliloojaks valiti Eino Tamberg, kelle Neljanda sümfoonia ettekanne toimus 1998. aasta kevadel. 1998/99 hooaja resideeriv helilooja oli Raimo Kangro ning hooajal 2003/2004 Tõnu Kõrvits.
Tugevasti on elavnenud kontserdielu väljaspool Tallinna, suviti eriti kuurortlinnades Pärnus ja Haapsalus, aga ka saartel.
Eesti uue muusika suurfoorumiks on kujunenud iga-aastane festival “Eesti muusika päevad”, mida juba veerand sajandit korraldab Eesti Heliloojate Liit.
Riiklik kontserdiorganisatsioon Eesti Kontsert korraldab Eesti linnades aastas ca 800 kontserti ning mitmeid rahvusvahelisi festivale, näiteks uue muusika festivali “NYYD”, Tallinna Orelifestivali, pianistide festivali “Klaver”, festivale “Klaaspärlimäng” ja “opeNBaroque” jt.

EMIKi muusikapood

CD Wsewolod Pozdeyev
CD Heino Eller. Complete Piano Music. Volume Five
CD Tõnu Kõrvits. Moorland elegies
CD Galina Grigorjeva. Nature morte

Kõrvits, Tõnu
Puudutus, fagotile
Grigorjeva, Galina
Kaks psalmi, segakoorile
Tally, Mirjam
Soe elu jäämäe jalamil, klarnetile ja klaverile
Seppar, Evelin
Time and the Bell (Aeg ja kirikukell), segakoorile