EPL lõuna: Uku Masing õhutas Enn Vetemaa kirjutama
Kohtusime kirjanik Enn Vetemaaga Särje baaris - õdusas ja suhteliselt nurgataguses interjööris, mis sobib hästi salapolitsei agentide ja residentide kohtumiseks, loomulikult ka kirjarahva vestlusteks. Alustuseks põikame siiski üle tee paiknevasse kauplusse ja ostame naturaalse tubaka hõngulisi sigarillosid, mille kirjanik väidab olevat tunduvalt tervislikumad, kui kaks pakki Marlborot, mis varem ühes päevas kulus. Särje baar aga pakub forelli ja prantsuse veini ühes sinna juurde kuuluvate suupistetega.
Enn Vetemaad peetakse üheks professionaalsemaks kirjanikuks pärastsõjaaegses Eestis. Raske on leida žanri, milles ta kirjutanud poleks, samas on Vetemaa tuntud kui midagi üleliia tõsiselt mittevõttev looja, kes pigem vastupidi - iroonia ja huumoriga mänglevalt uperpallitavaid kirjanduslikke konstruktsioone punub.
Vetemaa ütlebki, et suuri ponnistusi ja krampe pole tal loomistöös ette tulnud ja lisab täpsustuseks: "Mida ma mitte kunagi teinud pole on lastekirjandus. Ise ka ei tea, miks. Ja teine asi on kirjanduskriitika, mida on ilmunud haruharva mõni üksik arvustus." Romaane on ta kirjutanud tosinkond, nagu näidendeidki. "No ja ega ma pole enam poisike ka."
Järgmisel neljapäeval tähistab Enn Vetemaa oma teist juubelit - täis saab 60. eluaasta, millest parasjagu 35 on kulunud kirjandusele. Selle aja jooksul on Vetemaa teoseid tõlgitud 22 keelde, nende hulgas palju nn vennasrahvaste ja rahvademokraatia maade keeli.
Vanasti olid eesti kirjanikud tõlkimise suhtes palju soodsamas olukorras, kuna neid loeti mingi mõõdupuu järgi vene kirjandusse kuuluvateks, hea vene kirjandus oli aga rahvademokraatias pooleldi kohustuslikult tõlgitav.
Keemiku ja komponistina
Tegelikult hakkasid Enn Vetemaa asjad juba konservatooriumis hästi minema. Aga enne tuli sinna sisse pääseda. Tol ajal töötas Vetemaa diplomeeritud keemiainsenerina Jõhvis, kus pidi ruumipuuduse tõttu gaasi lihtsalt taevasse laskma, sest tootmisprotsess ei tohtinud seiskuda. Vetemaa tundis, et selline elu talle ei sobi. "Laboris oli päris hea, aga ma ei osanud töölisi sõimata, kuigi jõime koos õlut. Nad ei kartnud mind ja iga päev ühe ja sama aruande täitmine käis eriti närvidele. Mõistsin, et mul on päris närvilised käed ja pianisti must ei saa."
Enn Vetemaad konservatooriumisse ei lubatud, aga tulevane kirjanik ja komponist kasutas enda sõnutsi seikleja Feliks Krulli võtteid - kurameeris ühe Venemaalt pärit eesti tüdrukuga, kes töötas ministeeriumis ja kelle võimuses oli insener Vetemaa paberivabriku kohustustest vabastada. Konservatooriumi uks läks selle aktiga kohe lahti ja eriala lõpetas Vetemaa viiega. Aga ees paistsid väga andekad heliloojad Tamberg, Rääts, Pärt jt.
"Seitsmes-kaheksas ma nagu hästi olla ei tahtnud, ja et olin juba luuletanud, oma debüütkogugi kassetis avaldanud, siis mõtlesin, et prooviks ühe väga terava teemaga nagu parteiline karjerism ja kirjutasingi "Monumendi" valmis."
Noor kirjanik Vetemaa siis ise veel komparteisse ei kuulunud, aga oli parteilise konkurentsi ja jalatahapanemise tendentse juba Kirjanike liidu juures kogenud. Paradoksaalsel päeval, mil suurt kõmu tekitanud lühiromaan "Monument" ilmus, astus ta ka ise komparteisse.
"See oli tingitud sellest, et muidu ma enam ei saanud konservatooriumi kõrval töötada väga mugavas toimetuses, mis selgitas rahvale kuidas kasvatada potililli, mis on kiilaspäisus jne. See oli ajakirja Küsimused ja Vastused mõnus kollektiiv, mis oli ajakirja Eesti Kommunist filiaal. Sinna oligi koer maetud." Erinevatel aegadel on seal eesti kirjanikest töötanud veel Andres Ehin, Andres Vanapa, Henn-Kaarel Hellat.
Parteilised paradoksid
Monumenti kirjutades Vetemaa suurt midagi ei lootnud, kuid juhtus ime. Väga kummaliste asjaolude kokkulangevuste tõttu see siiski ilmus. Ja kohe algas hirmus rünnak, kallale tulid Hans Luik ja Eduard Päll. Päästma hakkas Juhan Smuul, kes toimetas selle kuidagi Moskva ajakirjale Druzba Narodov ja "Monument" tunnistati seal aasta parimaks romaaniks. See asjaolu jahutas kohe siinsed kired maha. "Kui Moskva tsaar ütleb, et see on liidu parim romaan, no siis pidi siinne kriitik kohe vait olema. Parteiline karjerism oli tol ajal täiesti uus teema."
Arhitektist isa ja natuke lastejutte kirjutanud ema lapsena jõudis Enn Vetemaa kirjutamise juurde tegelikult tänu Uku Masingule. Nende suvekodud paiknesid Raikkülas 300 meetrise vahega ja Masing õhutaski oma huvitavate juttudega ja igasuguste teooriatega noort Vetemaad kirjanduse manu.
"Masing valdas täiesti vabalt kõrgemat matemaatikat ja arendas kosmogoonilisi ideid. Kõige hullemal ajal - 40-ndate lõpus ja 50-ndate alguses sattusid mu kätte äkki Betti Alveri, Heiti Talviku, Bernard Kangro teosed, mis olid täiesti risti vastupidi erinevad tol ajal valitsevast punalippe-torni-viivast luulest." Tol ajal käis noor Vetemaa palju tantsupidudel ja mängis päris hästi tennist, aga luges ka Thomas Manni "Võlumäge", mis on siiani üks ta lemmikraamat.
Prantsuse modernistide jälgedes
Enn Vetemaa ja Mati Unt natuke hiljem kerkisid eesti kirjandusse parajasti siis, kui prantsuse "uus romaan" oli oma laineharjal. Otseseid teoreetilisi teadmisi sellest modernsest voolust Vetemaal polnud, aga tugeva dramaturgisoone ja parasjagu konstruktiivse vaimulaadiga Vetemaa oli lugenud Nobeli laureaate, eesti keelde tõlgitud 20. sajandi keskpaiga Lääne-Euroopa näitekirjanikke, Albert Camus' "Võõrast" ja mitmeid teisi natuke vapustavaid tõlketeoseid, mida Loomingu Raamatukogu siis Ott Samma juhtimisel hoogsalt üllitas.
Kõik see vastandus Vetemaa isa poolt pojale elukutseks ehk soovitud arhitektuurile, mida Enn seostas pärastsõjaaegse ülesehitustegevusega. "Lubjaste laudade venitamine, ehituspraht, klaasikillud ja valgetes tenniskingades tellingutele mingeid kivihunnikuid tassivad naised mind ei veedelnud. Ainult arhitekti puhtal joonestuslaual oli mingi võlu." Füüsilistest töödest meeldib kirjanik Vetemaale maatöö, lilled ja kummalised seeneliigid.
Dramaturgia on kellassepatöö
Enn Vetemaa läidab juba mitmendat korda kustunud aroomika sigarillo, rüüpab veini ja väidab, et musikaalsus ja dramaturgisoon on paljuski kaasasündinud anded. "Proosa kirjutamist saab ikka õppida, kui inimesel on maitset ja natuke kirjutamisannet. Aga dramaturgiapool on natuke iseäralik. See võib olla nii võimas, et ka väga halva maitse puhul, mida tõestas härra Rannet, võib kõvasti mõjule pääseda. Tovstonogov ütles Ranneti kohta, et kuidas võib peaaegu kirjaoskamatu inimene teha vineerist kujusid ja nii ilusti oma plekid pesunöörile laiali tõmmata, et, kurat, dramaturgia on sees! Rannet oli sündinud dramaturg."
Kirjanik selgitab et dramaturgia on peen kellassepatöö, kus iga vedru peab olema paigas, kus terve mehhanism töötab autori tahet mööda nagu põrgumasin. "Romaani võid kirjutada nii, et plika läks üle tee ja hobused hirnusid ega teagi, mis sealt edasi tuleb."
Kunagi sattusid Vetemaa voodilauale kõrvuti "Putukamääraja" ja "Eesti näkilised". Dramaturg vaatas, et siin on seitse tunnalt ja teisal kuldsed juuksed ning nii see dihohotoomiline tabel somaatiliste tunnuste alusel töötlusse läks. "Partsi sündiski "Eesti näkiliste välimääraja". Teine asi oli rahvuseepose travestiasks nimetatud "Kalevipoja mälestused", mis tuli Maurice Druon'i "Zueusi mälestustest" inspireerituna. Oli ju Kalevipoegki üks mõnus valgenahaline suur soome-ugri mees." Nii süttis dramaturg ja komponist Vetemaa mänglev element jälle ka lühiromaani zhanris.
Erinevalt paljudest teistest eesti kirjanikest pole Enn Vetemaa vabaturumajanduse ühiskonda üleminekut valuliselt läbi elanud. Kolm aastat Kupra kirjastust vedanuna operaaris ta aru- ja jõudumööda nii finants- kui esteetikaasjus. Praegu ootab Vetemaa "Monument", "Pillimees" ja "Reekviem" omalaadse reetmise-teemalise triloogiana kirjastamist "ameerika keelde". Sealsele McDonaldi-rahvale on suupärasemaks vaja adapteerida ka "Ristirahva" I osa.