Rudolf Tobias

29.05.1873 Käina, Hiiumaa - 29.10.1918 Berliin

„Praegu vaatavad mõnedki silmad usalduseta minu peale; loodan aga, et see mulle korda läheb, veikese lapikese kunsti riikis Eestile võita,” märkis Rudolf Tobias 1908 kirjas J. Tõnissonile.

Helilooja ja organist Rudolf Tobias on üks eesti rahvusliku heliloomingu ja rahvusliku muusikakultuuri tekkimise ja kujunemise juhtfiguure. Ta on esimene eesti rahvusest helilooja, kes omandas akadeemilise kompositioonihariduse ja kuigi tegutses oma karjääri jooksul Eestis vaid neli aastat, mõjutas tema tegevus ja looming olulisel määral varases kujunemisjärgus Eesti muusikaelu.
Kui Tobiase eelkäijad-heliloojad Johannes Kappel, Miina Härma ja Konstatin Türnpu piirdusid peamiselt koorilaulude komponeerimisega, siis Tobiase loomingunimekirja kuuluvad juba kõige erinevamates žanrides kirjutatud teosed.
Tema kirjutatud on eesti muusika esimene sümfooniline teos (avamäng “Julius Caesar”, 1896), esimene kantaat (“Johannes Damaskusest”, 1897), esimene klaverikontsert (1897), esimene klaverisonaat (1897), esimene keelpillikvartett (1899), esimene oratoorium (“Joonase lähetamine”, 1909), esimene programmiline helitöö (“Walpurgi burlesk”, 1910). Tobiase loodud on ka Eesti esimesed arvestatavad klaveriteosed ning esimesed polüfoonilised helitööd klaverile ja orelile.
Oma loomingu žanrilise mitmekesisusega, eriti instrumentaalmuusikas, oli Tobias oluline teerajaja mitme järgneva põlvkonna heliloojatele.

Tobiase muusikale on omane julgus, ärksus, elujaatav meeleolu, tung jõuliste ja grandioossete kontseptsioonide poole. Tema muusika on karmikoeline ja vähese koloriidiga, ülevoolavat tundelisust asendab massiivne ja monumentaalne väljenduslaad, muusika faktuur on enamasti tihe ja polüfooniline.
Tobiase looming toetub klassikalistele eeskujudele (Bach, Händel, Beethoven, Schubert, Liszt), ta ei tundnud vajadust kaasa minna sajandi alguse muusikas levinud modernistlikke suundadega. Siiski leidub tema hilisemas helikeeles impressionistlikke jooni ("Kalevipoeg põrgu väravas", "Sest Ilmaneitsist ilusast").
Isiksusena oli Tobias optimistlik ja tahtejõuline, kuid kärsitu. Tema rohked ja lennukad ideed asendusid kiiresti uutega, mistõttu nii mitmedki teosed ei jõudnud kaugemale visanditest paberil.
Tagasilöökidest hoolimata kiirgab Tobiase loomingust kaasahaaravat elujõudu ja usku paremasse tulevikku.
 

Rudolf Tobias sündis 29. mail 1873 Käinas, Hiiumaal. Muusikat hakkas talle õpetama esialgu isa, kes oli ametilt köster ja kes tegeles ka orelite ehitusega ning parandas ja häälestas klavereid ja oreleid. Esimesed säilinud heliloomingulised katsetused Tobiaselt pärinevad 1882. aastast, mil ta oli vaid 9-aastane.
1885. aastast õppis Tobias Haapsalu Kreiskoolis ja võttis kohaliku pianisti Catharina von Gerneti juures klaveritunde. Pärast kooli lõpetamist asus ta elama vanemate juurde Kullamaale, kuhu tema isa oli vahepeal saanud köstri koha.
1889 astus Tobias Tallinna Nikolai Gümnaasiumi ning õppis samaaegselt Tallinna Toomkiriku organisti Ernst Reinicke juures orelit ja muusikateooriat.

Rudolf Tobias Peterburis

1893 astus 20-aastane Tobias Peterburi konservatooriumi, kus asus õppima esialgu professor Louis Homiliuse oreliklassis ja seejärel ka kompositsiooni Nikolai Rimski-Korsakovi juures. Nelja aasta pärast – 1897, lõpetas ta konservatooriumi nii oreli kui ka kompositsiooni erialal, diplomitööks kantaat “Johannes Damaskusest”. Siin lõi ta veel sümfoonilise avamängu William Shakespeare'i draamale “Julius Caesar” ja hulga klaveripalu.
Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas Tobias organisti ja koorijuhina kuus aastat (1898-1904) Peterburi Jaani kiriku eesti koguduse juures, kus kandis ette ka mitmeid oma helitöid, nende hulgas ka näiteks koorilaulu “Neenia Kreutzwaldi mälestuseks”, mis oli valminud eepose looja 100. sünniaastapäeva puhul. Samuti andis Tobias Peterburis muusikatunde.

Tartu-aastad

1904 asus Tobias elama Tartusse, kus tegutses muusikaõpetajana mitmes koolis – H. Treffneri gümnaasiumis ja A. Puškini nimelises tütarlaste gümnaasiumis ning andis suurel hulgal eratunde. H. Treffneri gümnaasiumis asutas ta õpilastest keelpillikvarteti, kuhu kuulusid ka tulevased heliloojad Juhan Simm ja Heino Eller. Tänu Tobiase aktiivsusele elavnes regulaarne kontserdielu Tartus märgatavalt, koos Aleksander Lätega organiseerisid ja valmistasid nad ette mitmete oratoriaalsete teoste ettekandeid, sageli astus Tobias ise üles pianistina, dirigendina ja organistina. Tartus liitus ta ka tolleaegse kirjandusliku rühmituse “Noor-Eesti” tegevusega. Ajalehtedes ilmusid tema publitsistlikud artiklid ja kontserdiarvustused, millega Tobias pani ühtlasi aluse eesti muusikakriitika kujunemisele. Lisaks muusikaelu kajastamisele juhtisid need tähelepanu kunstmuusika väärtustamise vajadusele.
Samuti toetas Tobias rahvaviiside kogumise aktsiooni. Kuigi üles kasvanud saksameelses köstriperekonnas, oli ta üks esimesi, kes võttis kasutusele eesti rahvaviisi. Tol ajal leidsid rahvuslikud meeleolud kajastamist esmajoones Miina Härma rahvaviisidele rajatud rahvalikes koorilauludes, kuid Tobias tõi rahvaviisi ka instrumentaalmuusikasse.
Tartus tekkis Tobiasel kavatsus luua midagi "Kalevipoja" ainelist jäädvustamaks rahvuseepost muusikas. See idee jäi heliloojat saatma tema elu lõpuni. Aja jooksul valmisid üksikud numbrid kavandatavast ooperist: “Kalevipoja unenägu” (1907), ballaad "Sest Ilmaneitsist ilusast" (1911), "Kalevipoeg põrgu väravas" (1912) ja mitmed visandid, aga päris lõpliku teostuseni Tobiase “Kalevipoja”-idee ei jõudnud.
Eestis tegutsedes otsis Tobias pidevalt võimalusi oma Peterburis kirjutatud helitöid ka kodumaal ette kanda, kuid sattus silmitsi suurte raskustega – Eesti oludes osutusid tema teosed tehniliselt liiga nõudlikeks ja praktiliselt teostamatuteks – võimatu oli leida piisaval hulgal mängijaid või siis ei olnud nende tase arvestatav. Peagi leidis Tobias, et Eesti muusikaelu piiratud võimalused ei suuda pakkuda talle väärilisi väljakutseid ja siin ei saa ta täiel määral rakendada oma annet ja õpitud oskusi. Tobias vajas soodsamat keskkonda oma ideede elluviimiseks.

Välismaa-aastad

1908 reisis Tobias Lääne-Euroopasse peatudes mitmes erinevas paigas – Pariisis, Münchenis, Dresdenis, Prahas. Pikemat aega elas ta Teplice lähedal Eichwaldi kuurordis (praegu Dubi), kus Tobias töötas oratooriumi “Joonase lähetamine“ kallal. Sama aasta lõpul asus ta elama Leipzigi, kus 1909 hiigelkoosseisuline oratoorium viiele solistile, kahele segakoorile, lastekoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile ka lõplikult valmis ning kus avanes võimalus see kohalike jõududega ja Tobiase enda juhatusel ette kanda. „Joonase lähetamise“ esiettekanne toimus 26. novembril 1909 Leipzigi St. Andrease kirikus. Kahjuks ei saanud ettekannet siiski õnnestumiseks pidada. Seda nii puudulikult ettevalmistatud noodimaterjali, piiratud võimetega esituskoosseisu kui ka asjaolu tõttu, et Tobias oli üle hinnanud enda füüsilist jõudu ja dirigendivõimeid.
1910. aastast jäi Rudolf Tobiase lõplikuks elukohaks Berliin. Ka siin andis ta eratunde, tegutses organisti ja ajakirjanikuna, aga oli ka Saksa Heliloojate Liidu (Genossenschaft Deutscher Tonsetzer) hindamiskomisjoni liige.  1912. aasta kevadel õnnestus Tobiasel tööd leida teoreetiliste ainete ajutise õppejõuna Berliini Kuninglikus Muusikakõrgkoolis (Königliche Hochschule für Musik), kuhu oli kutsunud teda kooli tolleaegne rektor Hermann Kretzschmar pärast tutvumist oratooriumi “Joonase lähetamine” partituuriga.
Augustis 1913 külastas Rudolf Tobias kodumaad seoses Estonia uue teatrihoone avamispidustustega, kus ta juhatas ka oma helitöid.
1914 võttis Tobias Saksa kodakondsuse, mis võimaldas tal saada Muusikaülikooli koosseisuliseks professoriks. Seoses sellega võis Tobias veidi muretumalt komponeerimisele pühenduda ja ta alustas oratooriumi „Sealpool Jordanit“ kirjutamisega.
Oktoobris 1918 haigestus Tobias kopsupõletikku, 29. oktoobril suri ta ootamatult, olles vaid 45 aastane. Tobias maeti Berliini Wilmersdorfi surnuaiale.
Pärast Eesti taasiseseisvumist maeti Tobiase põrm 7. juunil 1992 ümber tema kodukohta Kullamaale.

Tobiase mälestuseks

Rudolf Tobiase mälestuseks püstitati 1929 Haapsalus mälestussammas (kunstnik Roman Haavamägi) ning 1973 avati mälestuskivi Kullamaal (kunstnik Aime Kuhlbusch). 1924 nimetati Tallinnas Kadriorus üks tänavatest Tobiase nimeliseks ja 1973 anti Tobiase nimi Kärdla Lastemuusikakoolile. Rudolf Tobiase 100. sünniaastapäeva puhul 1973. aasta mais avati memoriaalmuuseum tema sünnimajas Käinas. Rudolf Tobias oli kujutatud 50-kroonisel rahatähel. 2013. aastal avati Kullamaal Tobiase auks esinduslik graniidist pink ning selle asukoht nimetati Tobiase pargiks.

Vaata ka: http://tobias.kul.ee

© EMIK 2009

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).