EMIK

"Päev muusikas – Igor Garšnek". – Eesti Ekspress, 05.06.2009

Muusik, helilooja ja muusikateadlane Igor Garšnek on kuurist välja ajanud ühe oma vanadest bändidest – elektroonilise proge-rock-bändi Data, kelle äsjailmunud kogumikplaati “Kõik läheb mööda” ning kontserti 5. juunil Kumu ÖÖ-l võib lugeda Data teiseks comeback’iks.

Milline lugu on parim

... hommikune ärataja?

Oleneb hommikust. Kui ikka väga uimane olen, siis kuulaks midagi agressiivset ja jõulist, Rammsteini “Du Hast” lööb küll kohe mootori käima. Sama kindla peale äratusefekt on ka Metallica lool “Enter Sandman”, karm värk.
... mille sa just oled avastanud?

Viimane avastus oli Keith Emersoni eelmise aasta plaat “Keith Emerson Band”, mille ta koos Marc Bonillaga tegi. Ma ei tooks sealt eraldi ühtegi lugu välja, kuna too album on tervikuna sama heal tasemel kui ELP-aegne “Brain Salad Surgery” näiteks. Kohati paremgi veel. Üllatavaks avastuseks oli aga see, et Marc Bonilla vokaal on tämbriliselt hästi sarnane Greg Lake’i häälele.

... peolugu?

Kui ikka üks korralik pidu on käima tõmmatud, siis ega Sex Pistolsi “Holidays in the Sunist” pääsu pole. Johnny Rottenil on ikka täiesti erakordselt huligaanne imago, mis pressib välja igast tema häälitsusest. Noh, aga kui peo käigus sai Sex Pistolsi plaat juhtumisi õllega üle valatud, siis ega Propelleri “Die Woche” sellest ka maha ei jää.

... duši all kaasalaulmiseks?

Suvisel ajal kõlbab duši all laulda Kreisiraadio eurolugu “Leto Svet”. Ent kuna Eestimaa suvedega on nagu rasedusega, et üheksa kuud ¬ootamist ja kolm kuud pettumist, siis mina muudaks refräänis sõnu: “Leto net, eto leto net!”

... mis toob pisara palgele?

No nii ilusat lugu, mis minusugusel vennikesel pisara silma toob, polegi vist veel kirjutatud. Aga midagi sinnapoole on kindlasti Jeff Becki “Angel (Footsteps)” plaadilt “Who Else!”. Selle meloodia on unistav ja näiliselt lihtne oma südamlikkuses. Ainult et too lihtsus on (nagu Becki puhul alati) hästi petlik – vähe noote küll, aga katsugu seda mõni kitarrist Becki moodi järele mängida. Eriti veel nii kõrges registris, kus kitarri kael on juba ammu otsa lõppenud, ja ikka ülipuhtalt! See on mingi müstika, mingi maagia.

... uinutaja?

See on konksuga küsimus, kuna igav muusika mind magama ei pane. Vastupidi, see ärritab mind veel rohkem üles. Parem siis juba midagi rahustavat jazz-muusika evergreen’ide vallast, näiteks William Morgan Lewise lüüriline ballaad “How High the Moon”. Ka Erroll Garneri “Misty” sobib hilisõhtuse veiniklaasi taustaks ülihästi.

... mida kõik võiksid kuulata?

Sõna “kõik” muidugi pisut devalveerib muusika väärtust, kuna see eeldab, et too lugu peaks ühtviisi meeldima nii Somaalia piraatidele kui muusikaakadeemia professoritele. Arvan siiski, et King Crimsoni “Red” oma pöörase energiaga väärib seda, et nooremad rock’isõbrad selle avastaksid ning vanemad taasavastaksid. See on hullumeelne lugu – manomeeter on siin ikka täitsa põhjas ja osuti punases.

... mis kellelegi teisele ei meeldi?

Ega sellist muusikat polegi võimalik luua, mis mitte kellelegi ei meeldi – mõnele ikka meeldib, näiteks loo autorile endale. Usun, et palju del võib tekkida võõristus Magellani “Gameface’i” kuulates, et heavy jaoks liiga keeruline, teisalt proge-rock’i jaoks liialt heavy’lik. Aga mis siis, hea muusika triivib tihti erinevate stiilijoonte piirimail.

... mis sobiks su matustele?

Meie õhtumaisel elukäsitlusel on ehk see viga, et kipume surma liiga üle dramatiseerima.

Paljudes teistes kultuurides pole see sugugi nii – surm võib olla ukseks uude ümbersündi või ärkamiseks kõrgemasse ilma. Mul poleks midagi selle vastu, kui mu matustel kõlaks Yesi “¬Awaken”, mis on kaunikõlaline, järelemõtlik ja nukker, aga mitte hingekriipivalt kurb. Ja mitte liiga pikk (15 minutit), et matuselisi ära tüüdata.

Millist lugu sa vihkad/ei salli?

Ma ei vihka ühtegi lugu, aga on asju, mida ma muusikaks ei pea ja jälestan. Näiteks nõukaaegset estraadi – kui kuskil lastakse Jossif Kobzoni või Ljudmila Zõkinat, siis katsun sealt ruumist nii kiiresti minema saada kui võimalik. Vastikusjudinaid tekitab ka kunagine lillades toonides Modern Talking, on ikka jõledaid asju sessinatses maailmas tehtud.

Back