PERSONA GRATA MIHKEL PEÄSKE
Sündis 13. aprillil 1971. aastal Anne ja Raivo Peäske teise pojana Tallinna Sakala tänava beebilas. Nädalapäevad hiljem viidi prõntsaka pambuna Kappeli tänava koju kasvama. Klaveriõpingud TMKKs ei istunud mitte üks raas. Pääsemise tõi üleminek flöödile VI klassis.
See laabus soodsalt, sest umbes IV—V klassis puhkpillidega üldse alustataksegi. Ajapikku, hiljemalt lõpuklassis (1988/89), oli isa käe all õige süvenemisaste käes, ka üldainetes. Erialatunnis valitses õpilase-õpetaja suhe ning kodus ei sekkunud isa samuti harjutamisse — ju ta juhatas sel kombel iseseisvale tööharjumusele. Kodus ei surutud ka üldist muusikaelu ekstra peale. Mul on hea kodu olnud. Isa oli range, tahtsin ju rohkem pahandusi teha kui tema lubas. Koolis ei olnud kerge — terve suguvõsa oli seal ametis ja nii jäin alatasa vahele…Kui kodus äkiliseks läks, oli ema see, kes ära filtreeris. Mu iseloom on rohkem temalt: leebus ja viha kiire lahtumine. Lugemisinnu ja –soovitused sain ka emalt, kaasa arvatud õigel ajal Švejgi”. Tema teletööd hakkasin vaatama kahjuks hiljem, kordussaadete ajal. Lapsena käisin emaga sageli telemajas kaasas ja lõbutsesin tädide Silja ja Lea Milliga (multifilmid!). Isaltki olen pärinud mõndagi, nii et vanemate paremad jooned jooksevad minus parajasti õnnelikult kokku.
Ansamblimäng, mis on Mihklile nii omane nüüd, ei läinud kohustusliku distsipliinina TMKK-s algul samuti suuremat, sest puudunud innustavad partnerid ja õpetuski. Samas oli neil kuulus lend eesotsas Olari Eltsi ja Lauri Vasaraga. Ja tõsi see on, et mida väiksem kool, seda suurem klassivaim, mis innustab. Lõpetasin hästi, õppeedukus tõusis aasta-aastalt. Võimsaks tõukeks sai see, kui Tõnu Kaljuste vist XI või XII klassis kutsus mind osalema ühel Hiiu- ja Saaremaa turneel Bachi “Magnificati” ja Charpentier’ “Te Deumi” ettekandeil. Tajusin esmakordselt, et mul on päris tore eriala. Samas sain endale Jaana kontsertmeistriks. Ta oli minust kolm aastat vanem ja targem ja meeldis mulle, eks seegi andis asjale jumet. Nüüd oleme ammu perekond — imesta pealegi, et ta noore mehe kõrval sellest noorem välja näeb!
Jaana oli mul ainuke armastus, nüüd on neid kaks — neljane Jakob ka! Kinkisin talle sünnipäevaks pedaalidega auto, muudkui kihutab õues. Mul oli omal ajal vanaisa kodus Nõmmel ka niisugune, plekist ja rõve, Jakobil on moodsam, aga viletsam.
Konservatoorium (1989—1994) oli loomulik jätk muusikakeskkoolile, sealt on parimad mälestused mõistagi Samuel Saulusest ja Jaan Õunast, ka Toomas Siitanist ja Kristel Pappelist. Muidu oli niisugune nõukogude aja lõpu värk — õppekavades oli mingi “punaaine” ja sõjaline õppus ka veel. Muusikakoolist sai M. P. isalt kaasa tehnilise põhja ja tööoskuse — ratsionaalsus ja rutiinsus parimas mõttes. Esimesed kaks kursust õpetas Saulus, tema järel Õun. Saulus asetas rõhu puhtalt musikaalsusele, Õun oli rohkem motiivikeste nikerdaja, Sauluselt tulid pikk fraas ja tervikutunne. Tegelikult võinuks vastupidi olla, Õun oli tehnika küljelt meisterlikum õpetaja ning pani hea alguse mõtlemisele. Konssi lõpetades olin juba tegevmuusik, see oli Sauluse teene, ta viis mind enda asemel 1991 ERSOsse mängima. Ja sinna ma jäingi.” Praegu töötab seal abikontsertmeistrina.
1995—1997 järgnes Karlsruhe Hochschule für Musik. Seal õpetas Mihklit Renate Greiss-Armin, nõutumaid flöödipedagooge Saksas, teda assisteeris Matthias Allin. Greiss-Armin on koolkondade mõttes universaalse põhjaga ja lihvitud kõigi aegade parima, prantsuse-saksa kooliga Aurele Nicolétt poolt ning ise teda ka assisteerinud. Selles klassis ei puudunud ka Barthold Kuijkeni mõju, aga Nicolétt meistriklasse sain kunagi külastada.” Kaks ja pool aastat Karlsruhes olid Mihklile “otsast” alustamine, sealjuures äärmiselt õigeaegne supervedamine, mis omakorda suuresti Jaan Õuna teene. Sain juurde veel palju niisugust, millest varem polnud kuulnudki. Karlsruhe on ülikoolide linn, kontserdielu oli tagasihoidlik ja nõnda sain päris segamatult oma asjale pühenduda. Sealne diplom maksab siin magistrikraadi. Tagasi Saksasse (või mujale) niipea ei kipu, parem olen siin esimesi kui mujal ei tea mitmes. Ameerikat ma ei salli, kui kunagi veel minna, siis Euroopa oleks kena — ka ida poole võiks, kus head orkestrid.
Esimeseks pilliks oli Mihklil isa “Armstrong”, järgmiseks, juba tudengieas, — “Boosey & Hambes”. Siis soovitas Saulus isalt seisma jäänud hõbedast “Haynesi”, seejärel ostis juba ise uue “Haynesi” ning viimasena Karlsruhest “Muramatsu”, millel mängib praegugi. Parimad, n-ö profipillid on kaks viimast, aga — ega pill mängi! Olen kursustel käinud, kuulnud, kui õpetaja võtab kätte õpilase kehva flöödi ja — ikka tuleb! Profipilliga peab tulemuse saavutamiseks vaid vähem pingutama. Pilliga tuleb muidugi kohaneda, pool aastat mängu ja siis oskad sealt vajaliku ka kätte saada.
Häid flötiste leidub ilmas teadagi üksjagu, Mihklil aga pole nende seas eelistusi. Sõltuvalt sellest, mida parasjagu ise mängib, püüab ta võimalikult vältida selle kuulamist teistelt. Tahan neid lugusid kuulda küll, kuid kõigepealt pean need ise endale klaariks tegema, seejärel kuulan teisi heal meelel. Karlsruhes partituuritunde polnud, kuid õppisin partituuri lugema erialatunnis, ridade vahelt ja kontekstis. Nii ka orkestripartiide puhul: kui olen need endale klaariks teinud, siis kuulan teisi, võimalusel meisteresitusi, kuid üllatusi pole kunagi ette tulnud. See teeb rõõmu, mis enesetundeks suur asi.
Muusikaeelistustest ütleb ta praegu nii: Bach ja Barles käivad ju hästi kokku, konstruktsioon on muusikas väga tähtis — just selles, mitte kõlapildis, on need kaks väga sarnased. Neist ega paljust muust, ei jõua sugugi tüdineda juba seepärast, et mul on ohtrasti tööd ning mängin väga eripalgelist muusikat. Samas ei leidu flöödile kuigi palju klassikalist muusikat, päris-päris õilsat on aga üldse vähe. Kui nimetada eelistusi, siis… barokk, klassika, Stravisnki-laadne — tal endal pole flöödile küll midagi! Uue muusikaga on nii, et mida rohkem seda mängid, seda vähem uus see sulle on. Uus on ju kuulaja kõrvades, nagu ilu vaataja silmades; Debussy esmakuulajale on seda näiteks Debussy, eks? Jah, flööti peetakse lüüriliseks, kuid sellega saab kõike, isegi viha väljendada.
Sooloõhtuid tegi Mihkel mõni aeg tagasi rohkem, praeguseks olevat väärtrepertuaar koos Jaanaga suuremalt jaolt läbi mängitud. Meil on esinemistung justkui rahuldatud, soolot ei kisugi enam eriti mängima, ansamblimuusika — NYYD Ensemble — pakub hiiglamoodi põnevamat. Kui ERSOga tuleb ette nii ülevaid kui kahjuks ka halle hetki, siis NYYDiga on kõik täkke läinud. Peaks aga Olari NYYDi eest kord ära minema, tähendaks, et NYYDi aeg on läbi. Praegu ma seda küll veel ei karda.
Õpetama sattus Mihkel varakult, juba EMA ajal. Praeguseks on tal õpilasi olnud kaugelt üle kümne, esimeseks oli Mari-Liis Vihermäe, kes nüüd samuti Karlsruhes tudeerib. Õpilastega olevat tal vedanud, samas on nad konkurssidel ka aastaid häid kohti noppinud. See töö meeldib mulle samuti väga: vormida noort annet nagu skulptor figuuri. Algul on see isegi oma tahte pealesurumine, kui selgitad “mudelile” talle omaseid tugevaid ja nõrku külgi. On hea meel, et ma Vihermäel kohe alguses midagi tuksi ei keeranud. Õpetama on ka vaja õppida.
Mihkli suvekodu on Hiiumaal Luidel, Kõpu poolsaare põhjapoolsel hakatusel. Metsa sees ja kilomeeter merest — mõlemat on kosutav sisse hingata. Mihkel on kohatruu, mitte mõni Nipernaadi. Loen palju väikesest peale, lapsena sai ka öösel lambiga teki all loetud. Loen kõike, viimasel ajal ka luulet. Kui oled lõpetanud midagi näiteks Jaan Krossist, räägid ise pärast ka ilusamini! Lõõgastun puhtalt laiseldes, mängin Jakobiga, teen süüa ja söön hästi. Tahaksin käia galeriides, teatris, kinos, viibida lihtsalt niisama sõpruskonnas, aga ei pääse ajapuudusel sugugi oma ringist välja. Oleks priima, kui ööpäev kestaks nelikümmend kaheksa tundi ja magama ei peaks! Praegu on meil Jaanaga “Jakob I”, neid oleks veel vaja…
IVALO RANDALU