Uudised

Igor Garšnek. "Iha ongi õis. Mirjam Tally autori-CD. ARM Music, 2003". – Sirp, 11.07.2003

 Eesti kultuurileht SIRP 01/14/2007 05:23 PM

Iha ongi õis

Mirjam Tallyautori-CD.

ARM Music, 2003.

Alla kolmekümneste eesti heliloojate seas pole just palju neid, kel oleks plaadimängijasse pista oma autori-CD. Mirjam Tallyl nüüd on ning arvestades tema viimaste aastate produktiivsust, tundub see isegi enesest mõistetavana. Hiljuti ilmunud albumil kõlab noore komponistiloomingu paremik, millest mõni lugu (“Swinburne”) on Eestit esindanud ka rahvusvahelisel heliloojate rostrumil aastal 2001. Siiani peamiselt kammermuusikat kirjutanud Tally loomelaadiiseloomustavateks märksõnadeks on ühelt poolt süvamuusikas ebatraditsiooniliste instrumentide (nagu kannel ja akordion) ning teisalt elektroonika kasutamine. Peale selle veel isikupäraselt poeetilineväljendusviis, millega, muide, harmoneerub hästi ka CD kauniskujundus (Tõnu Tormis). Esinejaid on plaadil rohkesti – ansamblitest Wirbel ja Weekend Guitar Trio, solistidest Monika Mattiesen (flööt), Külli Möls (akordion) jpt. Ning kahes loos lööb autor ka iseinterpreedina kaasa. “Pihlakate meri” (2002) soleerivale bassklarnetile (Meelis Vind) kõrvutab värvikalt instrumendi äärmisi registreid. Rütmil on teoses oluline roll – eredad rütmifiguurid ei avaldu mitte ainult sünkopeeritud meloodiakäikudes, vaid üsna pikalt ka väikseid trumme meenutavates perkussiivsetes klõbinates (millest siinkirjutaja ei teagi, on need mängitud pilli klappe klõbistades või kuidagi teisiti). Väliselt mõjub lugu improvisatsioonilisena, kuid end muusikasse sisse kuulates võib aduda helilooja veenvat vormi- ning kulminatsioonitaju. Lõpueelse kõrgpunkti efektses väljamängimises on “otsustav sõna” mõistagi just interpreedil öelda. “Iha ongi õis” (2002, tekst Hasso Krull) esitajaiks on ansambel Wirbel, laulu ja parmupilliga Jaak Johanson ning autor ise vokaali ja6-keelelise kandlega. Alguse eriliselt väljajoonistuv parmupill mõjub siin päris ürgse kõlainvasioonina. Kuid et lugu tugineb kihnurahvaviisile, on selline sissejuhatus (ning ka lõpetus) rohkemgi kui omal kohal. Järgnevalt saab kuulda nii reljeefset vokaalpolüfooniat, rituaalmeditatiivset rütmimaagiat kui heterofoonilist quasi improvisatsiooni. Kõik kokku moodustab aga sisemiselt pulseeriva põneva kõlaterviku, millest eredate tämbraalsete aktsentidenajoonistuvad välja naishääle lühikesed meloodiafraasid. Viimased panevad teose seesmiselt justkui helenduma. Lühidalt öeldes sugestiivne muusika sugestiivses esituses. “Swinburne” (2000, tekst Hasso Krull) äratas tähelepanu juba selle esiettekandel Eesti muusika päevadel – siis oli tegemist küll lühikese teatraliseeritud etendusega. Põnevust peaks teos pakkuma aga ka visuaalse momendita. Instrumentide ansambel koosneb siin kolmest mängijast: akordion (Külli Möls), elektrikitarr (Robert Jürjendal) ning löökpillid (Vambola Krigul). Vokaalset osa esitavad samuti kolm interpreeti – Ardo Ran Varres artistlikult teksti lugedes ning Iris Oja ja Alar Pintsaar lauldes. Muusikaline materjal jaotub teoses suures plaanis kaheks pooluseks, millest esimese moodustab Tally “oma” muusika ning teise helilooja tehtud pasti?id klassikaliste ooperistseenide jäljendustena. Poeesia, iroonia ja kohati ka grotesk segunevad siin üllataval ning samas atraktiivsel kombel – kahtlemata on see plaadi üks mõjuvamaid kompositsioone.

“Detsembrisse vajuvad kuused” (2001) flöötidele (Monika Mattiesen) ja löökpillidele (Vambola Krigul) saab mitmesuguste reverberatsioonide ja sämplingute näol lisavärve ka stuudioelektroonikalt. Muusikaliste kujundite kiire vaheldumise mõttes võiks see olla XXI sajandi skertso – lugu nagu üksainus lühike ja erefantaasiasähvatus. Monika Mattieseni esituses kõlab säravalt ka järgmine lugu “Veetilgas sätendab veel möödunudaastane päike” (2000), siin on tunda ka mingit (neo)impressionistlikult lainetavat atmosfääri, mida langevate veepiiskadena liigendavad kristalsed tiibetikellukesed (Peeter Salmela).

Elektroonilise kõlanägemuse üks huvitavamaid kompositsioone on “Air” (1999) akordionile (Külli Möls) ja elektroonikale (Mirjam Tally ise) – kaikuvad ambient-pannood kombinatsioonis motiivikordustegaloovad siin lausa müstiliselt maalilisi helipanoraame. Weekend Guitar Trio teeb plaadil kaasa kahes viimases loos, mõlemas on solistiks ka Monika Mattiesen. “Kui puud jäävad raagu, tuleb nähtavale aasta” (2001) vastandab atraktiivselt flöödi ja kitarritriokõlalist hele-tumedust. Loos on tajutav n.-ö. heas mõttes konstruktiivnemõtlemine – see avaldub eeskätt selgelt välja joonistuvates vormidetailides, mis on samas värvinüanssidest lahutamatud. “Kõik maastikud on vahast” (2002) on selles mõtles mõneti vabama fantaasialennuga, et rütmipildis on siin rohkem rubato-tunnetust isegi löökpillidel (Madis Metsamart), flöödist-kitarridest rääkimata.

CD tervikuna mõjub igatahes värskelt – siin pole jälgegi mingist filosoofilisest pretensioonist või depressiivsest ambitsioonist. Selle asemel saab plaadil kuulda ehedat mängurõõmu nii helilooja fantaasia kui esitusliku mängulisuse tähenduses.

Igor Garšnek

Tagasi