Uudised

"Hillar Kareva ja tema looming saksofonile". – Kultuurilevi.ee

Hillar Kareva ja tema looming saksofonile

Hillar Karva looming on Eesti algupärase saksofonirepertuaari kujunemise seisukohalt äärmiselt oluline. Tema Esimene sonaat altsaksofonile ja klaverile, mis valmib 1973. aastal, täidab pika, selles žanris üle 20 aasta kestva tühimiku, mis tekkis Tubina Saksofonisonaadi valmimise järel 1951. aastal. Ines Rannap on esile tõstnud Kareva huvi selliste pillide vastu, mida sel perioodil veel harva sooloinstrumentideks tunnistati ja mille repertuaar praktiliselt puudus: saksofon, kontrabass jt. (Rannap: 1980: 30) Vaatamata sellele, et antud perioodil leidis saksofon kasutamist nii mõnegi akadeemilist haridust saanud helilooja teoses, peeti seda instrumenti ikka veel teisejärguliseks. See on ka mõistetav, kuna siin puudus saksofoni õppimise ja õpetamise traditsioon. Sonaadi tellijaks oli Olavi Kasemaa, kes 1968–1973. aastal õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis orkestrijuhtimist, põhipilliks saksofon. Seoses tema huviga akadeemilise saksofonimängu vastu, tekkis vajadus repertuaari järele, mida sel perioodil nappis. Kasemaa õhutusel asus Kareva seda lünka täitma:

„Hillar Kareva vajas algselt kirjutamiseks välist impulssi ja talle „istus“ minu visadus uute teoste tellimisel. Juba Esimese sonaadi puhul oli juttu saksofonist kui „tõsisest“ instrumendist. Kareva oli nooruses mänginud ka kuigivõrd džässi (kontrabassil), kuid see ei seganud tema suhtumist“ (intervjuu Kasemaaga 2002).

Kasemaa pelgas, et üldine hoiak saksofoni suhtes võib anda oma värvingu ka Kareva saksofoniteosele. Ta püüdis vestlustel heliloojat veenda, et ta suhtuks saksofoni kui kõige tavalisemasse klassikalise muusika instrumenti ja lähtuks oma muusikalistest kujunditest. Hiljem tundus see aga avatud uksest sissemurdmisena, sest tal oli oma ettekujutus olemas (intervjuu Kasemaaga 2002).

Üldiselt ei anna Kareva looming ennast interpreedile kergelt kätte, see on seotud tiheda faktuuri ja muusika pingestatusega. Tema teosed on noot-noodilt läbi mõeldud, neis puuduvad vormilt ja sisult „hõredad“ kohad. Kareva Esimene saksofonisonaat on ansamblilises mõttes väga hästi komponeeritud. Nii saksofonistil kui pianistil on võrdselt palju tegemist, kumbki ei ole saatja rollis. Üksteise „varju pugemine“ on võimatu. „Mõlemad interpreedid peavad kõik välja panema, mis hinge taga on, muidu jääb esituses millestki puudu“ (intervjuu Reimanniga 2002).

Kõikjal, kuhu me partituuris ka ei vaataks, hakkab silma polüfoonia. See seab interpreedile omad raamid, eelkõige on see märk hoidumaks liigsest romantilisusest, seda ka teose aeglastes ja lüürilistes lõikudes (intervjuu Reimanniga 2002).

Esimese saksofonisonaadi esiettekanne toimus 23. aprillil 1974. aastal Helilooja Liidu saalis korralisel töökoosolekul, esitajateks Olavi Kasemaa saksofonil ja Thea Kochberg klaveril. Teose vastuvõtt oli hea, kolleegide hinnangud üldiselt positiivsed. Karl Leichterile imponeeris teose orgaaniline areng, Edgar Arrole selle terviklikkus. Ester Mägi avaldas arvamust, et sonaadi teise osa kulminatsiooni kadents ja kolmas osa oleksid võinud olla pikemad. Gunnar Pedraudsel tekkis aga mõte, et teose võiks orkestreerida (TMM, fond MO 257 nr. 25, Heliloojate Liidu tööprotokoll).

Juba järgmisel aastal peale Esimese saksofonisonaadi valmimist näeb 1974. aastal Kareva sulest ilmavalgust „Eleegia“ altsaksofonile ja klaverile. Olavi Kasemaa on selle teose saamisloo kohta märkinud järgmist:
„Eleegia kirjutas ta vahetult peale Esimest sonaati, andis noodid mulle valmiskujul kätte kommentaaridega: “Sonaadist jäi materjali üle““ (intervjuu Kasemaaga 2002).

Kirjas Hollandi duole „Tendre Guerre“ 1992. aastal on Kareva ise nimetanud seda „üheks oma paremaks tööks“. Hiljem kasutas ta „Eleegiat“ ära oma Teise saksofonisonaadi aeglase osana. See teos on tõenäoliselt tänase päevani Kareva loomingu hulgas üks enimmängitutest. 1985. aastal orkestreerib helilooja „Eleegia" selleks, et Tallinna Konservatooriumi esimene sõjajärgne saksofonieriala lõpetaja Villu Veski saaks seda lõpuaktusel esitada.

1976. aastal kirjutas Kareva veel Kontserdi nr. 1 altsaksofonile ja sümfooniaorkestrile, op. 25 (selle teine redaktsioon valmis 1981. aastal). Selle teose ettekandmine lükkus aga juba järgmisesse aastakümnesse, mil seda tegi Villu Veski. Temale on kirjutatud Kareva Teine ja Kolmas sonaat ning Teine kontsert, samuti Tambergi Saksofonikontsert ja paljud teised teosed.

Tagasi