Heino Eller

07.03.1887 Tartu – 16.06.1970 Tallinn
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1944
Maetud Tallinna Metsakalmistule

Heino Eller on tänase eesti muusika üks teerajajatest, XX sajandi esimesel poolel mõjuka Tartu muusikakoolkonna juhtfiguur. Tema loomingus sündis klassikalis-romantilist traditsiooni, modernistlike väljendusvahendeid ja rahvamuusika intonatsioone ühendav rahvuslik helikeel. Elleri "Kodumaine viis" ja sümfooniline pilt "Koit" kõlavad sageli nii Eestis kui ka välisriikides. Tema Viiulikontsert, keelpillikvartetid, viiulipalad "Männid" ja "Avarused" ning klaveripalad "Liblikad" ning "Kellad" kuuluvad õppe- ja kontserdikavade püsirepertuaari.

Eller oli esmajoones instrumentaalmuusika looja, ka tema vähesed vokaalteosed on valminud instrumentaalpalade seadetena. Elleri loomingus on esikohal umbes 40 orkestriteost ja üle 200 klaveriteose. Orkestrimuusikas moodustavad eredaima osa looduspilte ja ekspressionistlikke meeleolusid kajastavad väikevormid – sümfoonilised pildid ja poeemid. Viiulimängu õppinud heliloojana on Eller kirjutanud ka üle 30 viiuliteose, sealhulgas Eesti esimese viiulikontserdi (1937).
Elleri helikeele üldjoonteks on intiimne kammerlik väljenduslaad ja detailirikas polüfooniline tekstuur. Tema muusikas sagedasti ilmnev abstraktne programmilisus on sageli inspireeritud looduspiltidest ja -meeleoludest.

Elleri esimese loominguperioodi (1909–1920) keskmeks on klaveriteosed ja väikevormis orkestriteosed. Üldiselt lüürilis-romantiline, Chopini ja Griegi, Rahmaninovi ja Skrjabini mõjudega väljenduslaad omandab kohati tugevaid impressionistlikke ja ekspressionistlikke jooni (sümfoonilised poeemid "Öö hüüded" ja "Viirastused"). Valmivad Esimene klaverisonaat – Eesti esimene kunstiküps klaverisonaat – ja sümfooniline poeem "Koit", ellerliku looduslüürika üks kaunimaid näiteid.

Keskmise, Tartu perioodi (1920–1939) loomingus tõuseb esile eesti rahvamuusika laadi- ja intervallistruktuuride kasutamine ning eepilisem jutustamislaad. "Sümfoonilises burleskis" kasutab Eller esimest korda ka ehedat rahvaviisi. Uusi tuuli eesti muusikasse toob rahvamuusika intonatsioonide ja modernistlike väljendusvahendite (lineaarne polüfoonia, polüharmoonia) ühendamine sellistes tippteostes nagu Esimene ja Teine keelpillikvartett, "Eleegia", Viiulikontsert, Esimene sümfoonia ning sümfooniline süit "Valge öö".

Kolmanda, Tallinna perioodi (1940–1970) loomingut iseloomustab helikeele lihtsustumine ja rahvaviisi veelgi kasvanud roll. Valmib eesti muusika üks tippteoseid – "Kolmteist klaveripala eesti motiividel". Mõnedes illustratiivse  helikeelega orkestriteostes (sümfoonilised poeemid "Kotkalend", "Laulvad põllud") peegeldub nõukogude kultuuripoliitika tellimus. Kolmandas sümfoonias jõuab helilooja taas tiheda sümfoonilise arenduse juurde. 

Heino Eller alustas muusikuteed 12-aastaselt viiuliõpingutega. 1907. aastal astus ta Peterburi konservatooriumi professor E. Krügeri viiuliklassi, mis jäi lõpetamata käe ülemängimise tõttu. Aastail  1908–1911 õppis Eller Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas, kuid pöördus siis tagasi kutsumuse juurde, asudes 1913. aastal  õppima Peterburi Konservatooriumi kompositsiooniklassi. Esimese Maailmasõja ajal teenis Eller mõnda aega sõjaväeorkestris, lõpetades õpingud Peterburi Konservatooriumis aastail 1919–1920 professorite Vassili Kalafati, Maksimilian Steinbergi ja Mihhail Tšernovi õpilasena.

Aastail 1920–1940 töötas Eller Tartu Kõrgema Muusikakooli muusikateooria ja  kompositsiooni õppejõuna, pannes aluse XX sajandi esimesel poolel ja hiljemgi eesti muusikas olulisele nn. Tartu koolkonnale, kuhu kuulusid Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots, Alfred Karindi, Johannes Bleive ja muusikateadlane Karl Leichter. 1940. aastast kuni surmani oli Eller kompositsiooniprofessor Tallinna Konservatooriumis, kus tema paljude õpilaste hulka kuulusid Villem Kapp, Kaljo Raid, Boris Kõrver, Anatoli Garšnek, Leo Normet, Valter Ojakäär, Uno Naissoo, Arne Oit, Jaan Rääts, Heino Jürisalu, Arvo Pärt, Alo Põldmäe ja Lepo Sumera.

1940. aastal oli Heino Eller Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu organiseerimiskomitee esimees. Talle on omistatud Eesti NSV teenelise kunstitegelase (1945), Eesti NSV rahvakunstniku (1957) ja NSV Liidu rahvakunstniku (1967) aunimetused. Ta on pälvinud Nõukogude Eesti preemia (1948, 1965) ja Lenini ordeni (1965).

Elleri teoseid on välja andnud kirjastus Edition 49 ja salvestanud plaadifirmad Antes, Finlandia Records ja Warner Classics ning Eesti Raadio. Plaadifirmalt ECM ilmus 2001. aastal CD "Neenia" Heino Elleri keelpillimuusikaga, mida esitavad Tallinna Kammerorkester ja Tõnu Kaljuste.

1971. aastast kannab Heino Elleri nime Tartu muusikakool, endine Tartu Kõrgem Muusikakool, kus helilooja töötas kompositsiooniprofessorina aastail 1920–1940.

Aastail 1991, 1996 ja 2001 toimus Tallinnas rahvusvaheline Heino Elleri nimeline viiuldajate konkurss, mille korraldasid Eesti Muusikaakadeemia, Eesti Keelpilliõpetajate Ühing ja  Eesti Kontsert.

Alates 1998. aastast annab Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum helilooja loomingulise pärandi uurimise ja tutvustamise eest välja Heino Elleri nimelist muusikapreemiat, mille laureaadid on:

1998 – professor Heljo Sepp, kes on H. Elleriga olnud väga tihedalt seotud ja tegutsenud Elleri loomingu tutvustamisel nii pianisti, pedagoogi kui ka muusikaalaste uurimuste autorina enam kui kuus aastakümmet. Heljo Sepp on raamatute "H. Elleri klaverilooming" ning "Heino Eller sõnas ja pildis" autor.

1999 – noore helilooja preemia sai Toomas Trass; Elleri ja tema koolkonna heliloojate muusika propageerimise eest sai preemia soome dirigent Juha Kangas.

2000 – preemia said helilooja Helena Tulve ja muusikateadlane, professor Mart Humal. Mart Humal on arvukate Elleri-uurimuste autor, kellelt on ilmunud raamatud "Heino Elleri harmooniast", "Heino Eller oma aja peeglis" ja venekeelne Ellerit tutvustav raamat (kaasautor Reet Remmel).

2001 – preemia sai helilooja Tõnu Kõrvits; eripreemia Elleri teose parima esituse eest rahvusvahelisel H. Elleri nim. viiuldajate konkursil pälvis Sunho Kim Lõuna-Koreast; 10.000 krooniga toetati Elleri ühe viimase õpilase, varalahkunud helilooja Lepo Sumera nimelise ühingu asutamist.

2002 – preemia said helilooja Timo Steiner, pianist Aleksandra Juozapénaité-Eesmaa (CD Elleri klaverimuusikaga firmalt Antes) ja dirigent Tõnu Kaljuste (CD Elleri orkestrimuusikaga firmalt ECM).

2003 – preemiad said helilooja Galina Grigorjeva ja Tallinna Keelpillikvartett koosseisus Urmas Vulp (1. viiul), Olga Voronova (2. viiul), Toomas Nestor (vioola) ja Henry-David Varema (tšello). Urmas Vulbi puhul rõhutati ka tema panust rahvusvahelise H. Elleri nim viiuldajate konkursi korraldamisel.

2004 – preemia laureaadid on heliloojad Mirjam Tally ja Märt-Matis Lill.

2005 – preemia sai helilooja Tõnis Kaumann.

2006 – noore helilooja preemia sai Ülo Krigul, muusikateadusliku preemia sai Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli õppejõud Vivian Tordik.

2007 – preemia laureaadid on helilooja Mart Siimer ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja, muusikapedagoog ja helilooja Alo Põldmäe.

2008 – preemia laureaat on helilooja Tatjana Kozlova.

2009 – preemia pälvisid helilooja Tauno Aints ja albumi "Heino Eller in modo mixolydio" koostajad Reet Remmel, Mart Humal ja Rein Seppius (albumi kujundaja).

2010 – preemia pälvis muusikateadlane ja pedagoog Tiia Järg

© EMIK 2005
(täiendatud märtsis 2010)

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).