Hingepõhjas pärnakaks jäänud, aga viiendat aastakümmet Tallinnas Pirital vaikses tänavasopis elav helilooja ja publitsist Valter Ojakäär võtab külalise vastu hilisel ennelõunal, sest poole ööni ta kirjutab ja hommikul magab.
Ära saadab ta külalise läbi aia, aga näitab enne omakasvatatud greibipuud ja lükkab sussid jalast. Kui vähegi kannatab, käib ta õues ainult paljajalu. Ja on 82 eluaastale vaatamata vähemalt pealtnäha reibas ning terve. Ka keppi, mis teda kaks aastat tagasi Pärnus Valgre kuju avamisel toetas, ei ole Ojakäärul alati vaja.
Omal ajal loobus Ojakäär talle tasuta pakutud Tallinna korterist ja hakkas koos naisevennaga maja ehitama. Raske töö pani ettevõetut aeg-ajalt kahetsema, aga nüüd ei kujuta ta paremat elupaika ettegi.
“Ehitasime alguses 60 m² normiga piiratud majale järjest tiibu ja tube juurde,” näitab aias hernele keppe pannud ja korraks tuppa kohvi keetma tulnud Valtri abikaasa pianist Heljo Sepp hoone esialgseid kandekonstruktsioone. Kohv, muide, jahtub esimesel katsel jääkülmaks, sest Valter Ojakäärul meenutustest ja lugudest ju puudu ei tule. Ka prouast on tal lookene rääkida.
“Ta on küll Valga tüdruk, aga elas aastakese Pärnus Kalevi tänaval ja lõpetas Pärnus keskkooli. Ning mängis ühes koolinäidendis mehe osa.”
“See oli “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”,” täpsustab proua.
Üks jõekallas oli saksik, teine mitte
Valter Ojakääru lapsepõlv möödus Pärnu jõe ääres. Ta sünnikodu oli Ilvese tänaval, edasi kolis pere Allika tänavale, siis Lina tänavale ja kõige kauem elati Tallinna maanteel Palvemaja pargi juures. Just selles Rohu tänava nurgal seisnud ja nüüd lammutatud majas, mille kohal saab just-just valmis huvitavas endisaegses stiilis uus korterelamu. Olgu see täpsustus juhiseks neilegi, kes ei tea, kus võis olla Palvemaja park.
“See kesklinnapoolse kalda Pärnu oli enne sõda üsna saksik, meie pool oli mõnusalt matslikum,” muheleb Ojakäär. “Ega siis meie rannas ujumas käinud, kogu meie elu koondus jõe äärde.”
Veel kümmekond aastat tagasi elasid Valter Ojakäärul Pärnus nii ema kui õde ja siis oli ta sünnilinnas sagedasem külaline, aga praegu piirdub Ojakääru side Pärnuga kutsetega suvisele suupillifestivalile ja kindlate käikudega Pärnu Metsakalmistule isa, ema, venna ning õe juurde.
“Kui sattusin pärast sõda esimest korda Pärnusse, tuli mul äkki Supeluse tänava kandis heldimus peale, et see on see minu vana hea Pärnu,” meenutab Ojakäär. “Nüüd ma vana Pärnut enam hästi ära ei tunne. Eks mul ole muidugi jätkuvalt kahju kesklinnast, kus olid minu pillimängukohad ja mis sõjas maha põles. Aga, mis olulisem – vanasti oli iga teine inimene mulle nägupidi tuttav, nüüd tulevad vastu eranditult võõrad näod.”
Ojakäär väidab, et suvitajate rohkus Pärnus teda ei sega. Tal on hea meel, kui linnal hästi läheb, ta teeb komplimendi järjest korrastatumaks muutuvale ranna rajoonile ning lilletornidele Rüütli tänaval.
“Mingi side Pärnuga on siiski jäänud,” mõtiskleb helilooja. “Näiteks loen midagi ja taban end mõne nime juures arutlemas, et niisugune suguvõsa oli kunagi Pärnus, ei tea, kas on seegi inimene sealt.”
Paha lugu korteriga
Nüüd saab Ojakäär sellest loost, kui ta Pärnus õe korterist ilma jäeti, juba rahulikult rääkida, aga sisimas ärritab see ebaõiglus teda veel nüüdki.
“Õel oli Pärnu sotsiaalhoolekandest hooldaja Ülle Pirn,” jutustab Ojakäär. “Pirn lubas õele, kes kartis paaniliselt vanadekodusse sattumist, et hoolitseb tema eest kodus elupäevade lõpuni, ja selles lootuses pärandas õde oma korteri Pirnile. Pirn eksis sellega raskelt tööeeskirja vastu, mis keelab astuda hooldatavaga isiklikku rahalisse vahekorda ning mõjutada pärimisdokumentide vormistamist enda kasuks. Ka notar Anne Kaldvee ei vaevunud uurima, kas kõik on seaduspärane ja kas äkki on pärandajal lähisugulasi, ning lõi templi alla. Oodata ei tulnud Pirnil kaua, mu õde sai insuldi ja suri.”
Ojakäär ütleb, et ta on sellest loost üle saanud, ometi on veel haput maitset suus. Ta on kurb, et nüüd ei ole Pärnus kohta, kus olla, mitte materiaalse kaotuse pärast.
Elu juhivad juhused
Ojakäär väidab, et tal ei ole elus kunagi olnud kindlaid eesmärke. Teda olevat alati kusagile tõugatud, teda juhtivat elus juhuste ahelad.
“Näiteks kutsuti mind Pärnu poeglaste gümnaasiumi lõpuaktuse ajal telefoni juurde ja öeldi, et juba samal õhtul tuleb tantsuorkestris mängima hakata. Nii sattusin Raimond Valgrega ühte punti. Mida ma muidugi ei kahetse,” meenutab Ojakäär.
“Või järgmine asi. Tahtsin pillimängu õppida ja võtsin Peeter Laja juures eratunde. Tasusin suitsudes, sest tema oli kõva tossutaja. Laja ütles, et mis te selle klarnetiga jamate, minge parem kompositsiooni õppima. Läksingi, ja minust sai helilooja. Jah, ega minust väga head klarnetimängijat saanukski. Tõsi, heliloojaks söandasin end nimetada alles siis, kui olin ooperi kirjutanud. Ka enamik tänapäeva laululoojaid on amatöörid. Pean lugu Ivar Mustast, kes kasutab enda puhul sõna “helilooja” ettevaatlikult,” lisas helilooja.
Juhus juhuse otsa, naerab tulemusega rahul Ojakäär. Näiteks raadiossegi, kus tal 1958. aastast oma saated, sattus ta juhuslikult.
“1945. aastal vedas üks tuttav mu diktorite konkursile. Eelmine mees vallandati selle eest, et ta andis Saksa sõjavangile pätsi leiba. Mu hääletämber ja diktsioon sobisid, võetigi vastu ja nii olen ka koos legendaarse Feliks Mooriga koos stuudios olnud,” räägib Ojakäär ammustest aegadest.
Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa
On aga ka aegu ja juhuseid, mida meenutades vana mehe näolt naeratus kaob. See on karm sõjaaeg, kui ta hävituspataljoni värvati, lahingus haavata sai ja Pärnus kurikuulsas Beti aidas vangis istus.
“Olen hiljem selles sünges hoones käinud. Tuli meelde, kuidas üks vanamees meie kongis, üks õuel teistele hoiatuseks ja üks koridoris isiklikuks kättemaksuks maha lasti ning öösiti inimesi mahalaskmisele viidi,” jutustab Ojakäär.
Enne sõjakeerisesse sattumist popp pillimees vabanes vanglast haavatasaamisest kehvasti liikuvate sõrmedega. Visa harjutamine taastas siiski usu, et muusikaga minnakse edasi.
Ojakääru pillid olid klarnet ja saksofon. Selle viimasega oli küll Nõukogude aja alguses lugu nii, et Ojakääru eluaegne armastus džäss ja džässipill saksofon suruti kui halva ja ohtliku läänelikkuse etalonid põlu alla. Oli isegi lööklause “Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa!”.
“Kuigi pidin konservatooriumis klaverit harjutama, tunnistan, et klahvpillid mulle ei istu. Klarnetil teevad mõlemad käed üht asja, klaveril aga erinevat. Naine ütleb, et mul puudub koordinatsioon, ja ilmselt on tal õigus.”
Koolipoisieast paljudes tantsuorkestrites mänginud ja pillimehena ETV ning Eesti Raadio estraadiorkestri saksofonirühma kontsertmeistrina lõpetanud (rääkimata rikkalikust heliloomingust ooperist levilauludeni) Ojakäär ütleb kuulajale üllatuseks, et absoluutset muusikalist kuulmist tal ei ole.
“Absoluutset ei ole kohe absoluutselt. Terav muusikaline kuulmine, seda küll,” täpsustab maestro.
Viimati mängis Ojakäär pilli Pärnus oma 75. sünnipäeval.
“Sopransaksofoniga tulin veel kuidagi toime, aga pidin oma häbiks tunnistama, et ei oska enam pilli mängida. Vanu linte kuulates imestan, kas see olin tõesti mina, kes mängis. Imetlen Aleksander Rjabovit, kes püsti seista enam ei suutnud, aga mängis oma 80. sünnipäeval jumalikult. Imetlen oma naist, kes mängib praegugi nagu noorest peast. Aga ta ka harjutab.”
Ojakäär annab pidevalt mõista, et tema puhul ei ole tegu ei suure ande ega meistriga.
“Tean üht ameeriklast, kel on peas tuhandeid lugusid ja ta esineb niisuguse trikiga, et palub publikul mõnda viisi nimetada ja kohe mängib seda. Siis küsib, mis helistikus soovite, muudab helistiku hetkega ja jälle mängib. Vaat see on talent,” tunnistab Ojakäär.
Heuer ja Keres, Ojakäär ja Valgre
Nagu on Valter Heuer kirjutanud lahti Paul Kerese, võib Ojakääru nimetada Raimond Valgre ihubiograafiks. Ehkki eesti rahval ei ole seniajani Valgre-raamatut, on Ojakäär meie armastatuimast heliloojast palju kirjutanud raamatutes “Vaibunud viiside kaja” ja “Omad viisid võõras väes”.
“Valgret on põhjalikult uurinud Heino Avarsoo, tema materjalid on tallel muuseumis,” ei võta Ojakäär ka siin kogu au endale. “Mina põhinen isiklikele mälestustele.”
Ojakäär ütleb, et tema vaatas kümme aastat vanemale Valgrele ühises tantsuorkestris alt üles kui heale pillimehele. Tol ajal ei olnud ta mingi iidol. Mängiti hoopis muid lugusid, Valgre laule ei teatud ja osa neist toodi välja alles pärast looja surma.
“Valgre oli geniaalne laulutegija,” väidab Ojakäär. “Tema geniaalsus oli lihtsuses ja siiruses, mida ta sõnades ega viisis ei häbenenud. Ta oligi niisugune siiras, jalutades näiteks emaga käe alt kinni. Teised poisid oleksid vist häbenenud ”
Ojakääru arvates polnud näiteks Boris Kõrver Valgrest väiksem talent, ilusaid laule tegid ka Aarne Oit, Uno Naissoo ja Hans Hindpere, aga miski jäi neil Valgrest puudu. Valgre imet ei ole keegi suutnud tabada.
“Ütleme nii, et kõige alumisel ja mõistetavamal tasandil oli lihtne Valgre, veidi kõrgemal õppinud helilooja Oit ja kõige peal harmooniale pühendunud, aga keeruline esitada ja kuulata Naissoo,” paotab Ojakäär ust Valgre populaarsusesse. “Võrdleksin teda biitlite fenomeniga. Nemad ka ei teadnud, kuidas peab muusikat kirjutama ja mis asi on harmoonia. Ja sellest mitteoskamisest, neist vigadest sündis geniaalseid asju.”
Ojakäär arvab, et teab, kus oli Valgre viimane mängukoht Pärnus. Kas rannahoone, Kajakas Siimu silla kõrval või Eriksoni õllekas?
“Vist oli see ikkagi Kajakas,” ütleb Ojakäär. “Enne seda oli rannahoone, aga sealt sai ta joomise pärast kinga.”
Nii nukker oli geeniuse lugu.
Keres, Järvi, Parek, Ojakäär
Valter Ojakääruga hüvasti jättes ja teda taas raamatut kirjutama lastes mõtlen, et Eesti on ikka väike küll. Olen endistest pärnulastest kirjutades kohtunud Harald Keresega, kelle venda Pauli Ojakäär kui ühe kooli meest mäletab. Pärnu lehe lugeja järgmise külalise Raivo Järviga on Ojakäär koos laval olnud. Ja Lagle Pareki isa oli Pärnu poeglaste gümnaasiumis Ojakääru riigikaitse õpetaja. Tegelikult on see ju väga mõnus, et maailm on nii väike. Iga kild pakub äratundmisrõõmu.