Eduard Tubin

18.06.1905 Kokora vald, Torila küla - 17.11.1982 Stockholm
Maetud Stockholmi Skogskyrkagårdenisse

Eduard Tubin on üks eesti rahvusliku helikeele kujundajaid, eesti sümfoonilise muusika "isa". Ta lõpetas 1930. aastal Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Heino Elleri kompositsiooniklassi, täiendas end aastal 1932 Viinis ja 1938 Budapestis. Kuni 1944. aastani tegutses Tubin Tartus orkestridirigendina, koorijuhina, klaverisaatjana ning komponistina. Töö kodumaal katkestas Nõukogude okupatsioon. 1944. aastal emigreerus Tubin Rootsi, kus ta elas Stockholmis ja töötas Drottningholmi Lossiteatri muuseumi arhiivis vanade partituuride restaureerijana (1945–1972) ja osales kohalikus eestlaste muusikaelus. 1961. aastal astus Tubin Rootsi kodakondsusesse, 1962. aastal sai temast Rootsi Heliloojate Liidu liige. 1982. aastal valiti Tubin ka Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks.

Pärast Stalini aega said taas võimalikuks helilooja suhted kodumaaga: Tallinnas kõlas 1956. aastal Tubina Sümfoonia nr. 5 ja Tartus, teatris Vanemuine, etendus 1961. aastal balleti "Kratt" kolmas redaktsioon. Sidemete tõttu okupeeritud kodumaaga sattus Tubin ebasoosingusse Eesti pagulasringkondades. Ka Nõukogude Eestis oli tema loomingu levik piiratud. Eluajal oli Tubina üks loomingulisi kõrghetki tema Sümfoonia nr. 5 ettekanne 1952. aastal New Yorgi Carnegie Hallis Endel Kalami juhatusel. Laiemalt said tema nimi ja teosed tuntuks alles pärast surma, seoses Neeme Järvi, Arvo Volmeri ja Eri Klasi juhatatud orkestriteoste ettekannete ja plaadistustega.

Eduard Tubin kujunes heliloojaks ajal, mil Euroopas levisid hilisromantismi vastureaktsioonina tekkinud modernistlikud suundumused. Tubin tegi orkestrimuusikas seda, mida Eller kammermuusikas ning koorikomponistid Cyrillus Kreek ja Mart Saar koorimuusikas – arendas rahvuslikku helikeelt, kasutades uusi väljendusvahendeid.

Juba enne emigratsiooni valmisid Tubina neli esimest sümfooniat – nr. 1 (1934), nr. 2 ("Legendaarne", 1937), nr. 3 ("Heroiline", 1942/1968), nr. 4 ("Lüüriline", 1943/1978) ning eesti esimene ballett, rahvausundil põhinev "Kratt" (1940/1941/1960). Paguluses järgnes veel kuus sümfooniat: nr. 5 (1946), nr 6 (1954/1956), nr. 7 (1958), nr. 8 (1966), nr. 9 ("Sinfonia semplice", 1969), nr. 10 (1973), Sümfoonia nr. 11 jäi lõpetamata.

Tubina kümnes sümfoonias peegeldub eestlaste ajalugu ja müüditeadvus. Esimestes neist põimuvad ajaloolegendide salapära, noorusromantika ja rahvuslik paatos. Emigratsiooni-aastate sümfooniatesse toovad pagulase üksindus ja kodumaaigatsus dramaatilisi noote.

Tubina Sümfoonia nr. 5 on maailmas enim mängitud eesti sümfoonia, mis on kõlanud Euroopas, Ameerikas ja Venemaal rohkem kui 60 korda. Sümfoonia nr. 10 tuli Neeme Järvi juhatusel ettekandele 1981. aastal, Bostoni Sümfooniaorkestri 100. aastapäevale pühendatud juubelikontsertide sarjas. 2002. aastal andis plaadifirma BIS välja CD-kogumiku Tubina sümfooniatega Bambergi Sümfoonikute ja Neeme Järvi esituses, aastail 1999–2003 salvestas Alba Records Tubina sümfooniad Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Arvo Volmeri juhatusel.

Lisaks sümfooniatele on Tubin kirjutanud orkestrisüite ja lühipalasid, koori- ja soololaule. Tema kaalukamad ansambliteosed on Klaverikvartett (1930), Keelpillikvartett (1979), kaks sonaati viiulile ja klaverile (1936/1969, 1949/1976), sonaadid altsaksofonile ja klaverile (1951), vioolale ja klaverile (1965) ning flöödile ja klaverile (1979), lisaks kaks klaverisonaati (1928, 1950) ning teoseid viiulile ja klaverile. Tubin on kirjutanud ka kaks viiulikontserti (1942; 1945/1949), Klaverikontsertiino (1945), Kontrabassikontserdi (1948) ja Balalaikakontserdi (1964).

Tubina lavateoste hulka kuuluvad lisaks balletile kaks Aino Kalda jutustustel põhinevat, pingelise psühholoogilise koega ooperit – "Barbara von Tisenhusen" (1968, Jaan Krossi libreto) ja "Reigi õpetaja" (1971, Jaan Krossi libreto) – lood inimese moraalse vabaduse ja kohusetunde saatuslikust vastuolust.

Tubina varasemas loomingus põimuvad hilisromantilised ja neoklassitsistlikud väljendusvahendid. Alates 1950. aastast, pärast pöördelise tähtsusega Klaverisonaati nr. 2 ("Virmaliste sonaat"), muutub tema helikeel keerukamaks: polüharmoonia, atonaalsus ja 12-helilised kompleksid toovad muusikasse ekspressionistliku tundetooni.

Tubina loomingu kestvateks tunnusteks on rütmi tähtis roll, läbival intervallikal põhinev temaatiline ühtsus ja lineaarne polüfoonia. Nii tema meloodika kui ka variantne arendusviis on suguluses eesti rahvaviisiga. Tubina teoste laadilised vabadused ja helikeele ökonoomsus on modernistlikud, kuid vormikujundus konservatiivne. Ühendades oma muusikas alalhoidlikke (rahvamuusikaline materjal, klassikalised vormiprintsiibid) ja modernistlikke tendentse, oli ta pigem üldistaja ja arendaja kui revolutsionäär. Kuigi programmilisust vältiv, kannab Tubina teoste kujundimaailm enamasti dramaatilist sõnumit. Tubina muusika traagiline toon on oluliselt seotud tema pagulasesaatusega. Eestis tähistab tema nimi tänaseni dramaatilist kultuurikatkestust. Eduard Tubina range vormikujundusega, ostinato-tehnikal ja lineaarsel häältejuhtimisel põhinev sümfooniline looming avaldas kodu-Eesti muusikale suurt mõju ka veel 1960. aastate stiiliuuenduste aastail.

Eduard Tubin on pälvinud 1979. aastal Kurt Atterbergi preemia ja 1981. aastal Stockholmi linna kultuuripreemia. 2000. aastal asutati Tartus Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing, mille peaeesmärk on Tubina kogutud teoste väljaandmine (kirjastus Gehrmans Musikförlaget).

Vaata ka: www.tubinsociety.com

© EMIK 2009

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).