EMIK

Anneli Remme. "Mirjam Tally kirjutab muusikat eesti luuletajate tekstidele". – Eesti Ekspress, 09.07.2003

 Mirjam Tally. Ta on kasvult nii pisike, et miinuskraadid ei leia teda üles ja sellepärast võib ta ka talvel palja nabaga ringi lipata. Just nimelt lipata, sest ta ei püsi naljalt üle viie minuti ühes kohas paigal, erandiks töised asjaolud või lihtsalt mõnus olemine. Mirjami väline lippamine toimub peamiselt kodu, Klassikaraadio ja muusikaakadeemia maja vahet. Aga tema enda sees lippab kogu aeg miski, millega kaasnevad miljonid välkideed ja tohutu tahtmine lühikese ajaga võimalikult palju asju valmis teha.
Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks Mirjami puhul tegu kiirustava sekeldajaga, kelles puudub rahu. Vastupidi, Mirjami muusika, millest kümme lugu kõlab tema hiljuti ilmunud plaadil, toimib nagu looduslik antidepressant ja hingepuhasti (kuulake lugu “Iha ongi õis” Hasso Krulli sõnadele). Või teeb väga lõbusaks (“Swinburne”, milles Krulli teksti retsiteerib Ardo R. Varres).
“Mulle meeldib teha lugusid, mis mõjuvad vähemalt eneseteraapiana. Minu arvates ei pea muusika olema selline, et seda kuulates tuleb kohutavalt pingutada. Ma ei jaga arvamust, et muusika peab olema tehniliselt perfektne. Puhttehnilise trikitamise asemel peaks olema vabadus ja improvisatsioon.”
Mirjam ei tunnista ega “tooda” ka etteantud vorme. Talle meeldivad vormikatsetused, vabaduse ja ranguse kokkusobitamine ning läbipõimimine. Mulle pakkusid mõned Mirjami vormi- ja kõlakatsetused plaadi esitluskontserdil “ah!”-elamuse, mida üpris harva tunda saab. Näiteks teoses kolmele kandlele, milles minu jaoks sisaldus kolm sellist kõlakombinatsiooni, mida ma ei ole kunagi varem kuulnud - tükikese elust annaks selliste hetkede eest.
Mirjamil on veel karmisõnalisemaid põhimõtteid: “Muusikas peab olema õhku, vabadust ja avaruse tunnet. Muusika ei pea olema suur puur, mille sees helilooja varbu raputab, et välja saada. Samas seab helilooja stiil talle paratamatult piiranguid. Läbi elu ja loomingu kompab looja neid piire. Mina olen üks nendest, kes tahab puurist pääseda”.
Ja ongi juba pääsenud. Mirjam on väga hea heliloojanäide sellest, et akadeemia ei tee kedagi akadeemiliseks. Inimene ise valib tee, mida joob ja kõnnib. “Sulle pakutavast haridusest tuleb teha oma valikud. Mingi süsteemi raamides iseendaks jääda on jube raske. Ma ei lähe praegu sellepärast kuhugi edasi õppima, et ma ei taha ennast veel kord muusikalise haridussüsteemi osakestest läbi närida.”
Kannel, parmupill, live-elektroonika, akordion, elektrikitarr, tiibeti kellukesed, flööt, inimhääl, löökpillid – südamlik manipuleerimine nende vahenditega ongi Mirjami heliloojanägu. Suurtele konkurssidele selliste koosluste ja muusikaga ei saa, aga milleks Mirjamile konkursid? Vähemalt sellest kevadest alates on ta end kehtestanud just sellise ebastandardse vabameelse helide kokkusulatajana, nagu ta on. Muutja, muutuja ja vahelduseotsijana on Mirjam stiilipuhas – juuksetoonid muutuvad ka huvitavalt sageli.
Kui juba üks väike “naistekas” sisse trügis, siis samal teemal jätkates peab ütlema, et Mirjam muutub sõna “naishelilooja” kuuldes torpeedoks. See teema ärritab teda. “Ma lähen põlema, kui heliloojaid hakatakse soo järgi lahterdama. Üks “meeshelilooja” ütles kunagi, et “naisheliloojad on selleks, et tuua meeste seltskonda natuke elektrit”!”
Kuna mul pole alust Mirjam-torpeedot karta, siis tunnistan, et minu arvates siiski on mõnest teosest kuulda, et selle autor on “naishelilooja”. Viimasel ajal on seda küll vähem ette tulnud kui näiteks üheksakümnendate keskel. See on üks põhjusi, miks ma “naishelilooja” mõistet siinkohal pikemalt lahti ei kirjuta. Mirjami kontserdi järel mõtisklesin kaks minutit naisheliloojate teemal. Sellepärast, et mulle tuli muusikat kuulates pähe “ahistav” mõte, et Mirjami lugudest ei kosta välja, mis soost on nende looja. Ja mulle meenus soome nais-etalonhelilooja Kaija Saariaho. Mitmele eesti “naisheliloojale” kuuldav eeskuju, minu jaoks Eriti Külma Muusika Autor, kes, avaldades muuhulgas ka väga sümpaatseid tarku ideid, kirjeldab surmtõsiselt, kui palju aega ja mõttetööd kulus Pariisis IRCAMis selleks, et teha üks või teine sound tema teoses. Vabandust, aga milleks nii palju vaeva näha, kui tulemuseks on kõla, mille saab endale osta tavalise laiatarbe-helikaardiga? Mirjamile Saariaho muusika meeldib, aga kõlapildi osas on ta tõeline anti-Saariaho. Kui muusikaakadeemias oleks Saariaho-nimeline õppeaine, sisaldaks see ka eespool mainitud tehnilise perfektsuse koolitust ja Mirjam oleks selles aines saanud halva hinde. Ja oma põhimõtetes kindla inimesena poleks ta sellest välja teinud.
Mirjam naeratab kogu aeg, aga ütleb, et on sageli väga masendunud. Mis teda masendab? Lörtsine ilm, kellegi irooniline lausekatke, pillimängija küsimus “miks sa kirjutad sellist eesti muusikat?” (see oli mitu aastat tagasi). Aga kui sa tegelikult oled masendunud, miks sa siis ikka kogu aeg naeratad, Mirjam? “See ei ole keep smiling, kuigi minu naeratamine on automaatne tegevus. Pean ma siis mossis näoga ringi käima? Ma tunnen end ise ka paremini, kui ma naeratan.”
Ka muusika tegemine tekitab vahel masendust. “Kui paned ühe noodi kirja ja kohe tunned, et see on vale noot. Alustad uuesti, ja järgmine esimene noot on jälle vale!” Nii oli näiteks kevadel looga “Aura”. “Välja tuli üllatavalt rõõmsameelne lugu. Palju suuremaid õudusi on ette kantud. Keerulisi.”
Mirjam on koostööd teinud Weekend Guitar Trioga. “Ma olen endaga kaasa kutsunud džäss- ja rahvamuusikuid, luuletajaid, et erinevaid asju ühendada. Pealegi, kui üks džässmuusik tuleb niinimetatud akadeemiliste muusikutega koos proovi, on proovi õhkkond kohe vabam. Nõndanimetatud muu-muusika esindajale on alati lihtsam selgitada oma uduseid ideid. Akadeemiline muusik on liialt ninapidi noodis kinni.”
Mirjami plaat on väga palju seotud Hasso Krulliga. Plaati arvustades kirjutab Lauri Sommer ajakirjas Muusika: “Krulli mõistja ja lähilugejana on Tally kirjandusteadlastest ees”. Mirjam ise ütleb, et ta tahab hästi palju kirjutada eesti luuletajate tekstidele. “Nii palju suurepärast luulet, mis inspireerib. See on ainus koht, kus lööb välja minu patriotism. Miks peaks kirjutama sellepärast inglise keeles, et siis on sõnad mõistetavad laiemale kuulajaskonnale? See on lihtsalt tühi pugemine. Ma olen eesti keele patrioot ja väljendan muusikas oma patriotismi!”

Tagasi