EMIK

Anneli Remme. "Erkki-Sven Tüür Raoul Wallenbergi nahas" [Intervjuu heliloojaga]. – Eesti Ekspress, 16.12.1999

Erkki-Sven Tüür Raoul Wallenbergi nahas

Anneli Remme vestleb maailmas enim kuulatud Eestis elava heliloojaga.

Pärast maailma huvikünnise ületamist ilmus Erkki-Sven Tüüri kohta sedavõrd sportlikus stiilis võrdlevaid (loomulikult Pärdiga!) ja esiettekandeid otsekui sihtmärkide tabamist vaatlevaid üllitisi, et helilooja siinsamas EE veergudel selle vastu korra isegi protestis. Nüüdseks on Tüüri muusika üha suurema leviku kajastamine Eestis võtnud loomulikuma vormi. Helilooja tunnistab, et kümne aasta eest ei osanud ta soovidagi nii suurt kuulajaskonda ja tunnustust, nagu tal praegu on. "Ma ei tundnud end ka kaheksakümnendatel kehvasti. Mul oli äärmiselt hea meel, kui mu esimene ulatuslikum lugu, oratoorium "Ante finem saeculi" aastal 1986 justkui vaimustatud vastuvõtu leidis. Ei osanud midagi enamat tahta."
Hetkel veedab Erkki-Sven Tüür suure osa ajast ooperiga Raoul Wallenbergi ainetel. Teos sünnib Dortmundi Ooperiteatri tellimusel ja peab lavale jõudma aastal 2001. Helilooja sõnul üsna hea libreto on kirjutanud viljakas saksa näitekirjanik Lutz Hübner, ideele ooper Tüürilt tellida tuli teatri intendant John Dew. Nii peabki eesti helilooja järgmise aasta jooksul kord Wallenbergiks, kord Eichmanniks kehastuma. "Igal juhul ei ole see, rahvapäraselt öeldes, "kole" muusika vokaalmaterjali poolelt. Kõlalised eksperimendid jäävad rohkem orkestri ja sämpleri kanda."
Varsti peaks ilmuma laserplaat ansambli In Spe albumist, mille paljud eesti intelligendid omal ajal krobeliseks kuulasid. On üsna kindel, et üks põhjusi, miks Tüüri usaldatakse ja kuulatakse, on tema mitmekülgne muusikakogemus ja silmaring.
 
Kas sinu "minek maailma" on olnudki nii sile, nagu kõrvalt paistab?
Ma ise ka imestan, et see on läinud ilma minupoolse taganttõukamiseta. Ma ei ole selleks teinud midagi peale muusika kirjutamise ja kõik muu on olnud õnneasi. Olen sattunud kokku õigete inimestega. Tõnu Kaljustega, kes salvestas ECMile Tormist ja Pärti ja pakkus siis Manfred Eicherile välja ka minu kava, mille tagajärjeks oli "Crystallisatio" ilmumine ECMi märgi all. Edasi viis Eicher mind kokku Viini Raadio Sümfooniaorkestri ja Dennis Russell Davisega, mille tulemus oli "Flux".
Või siis kohtumine Paavo Järviga, kes juhatab maailma parimate orkestritega ka minu töid. Või David Geringase ja Isabelle van Keuleniga. Neid nimesid on veel ja kõigi puhul on olemuslik, et neil on seesmine vajadus seda muusikat esitada. Aga näiteks see, et Petersi kirjastus mind üheksakümnendate alguses juhuslikult leidis, on täielik müstika ¬ nad kuulasid Moskvas VAAPis olevaid linte ja kõrva jäi Teine sümfoonia. Usun, et kui mõnele teosele on määratud leida laiemat kandepinda, siis varem või hiljem see ka juhtub. See on aja küsimus. Mul on vedanud, et näen seda oma teoste puhul pealt.
 
Kas rahvusvaheliselt tuntud heliloojaks saamine on sind muutnud?
Kui nõndanimetatud tuntus "pähe lööb", on tegemist rumalusega. Selge pilguga inimene ei peaks ennast välisest atribuutikast mõjutada laskma. Olen olnud väga enesekriitiline ja siin kohapeal tegutsedes kahelnud paljus, mida teen. Kriitilisel ajal sain väljastpoolt tulevast tagasisidest jõudu mõelda edasi just nii, nagu ma mõtlen.
Praegu mind ei huvita enam kuigi palju, mida minu muusika kohta kirjutatakse, kuigi arvustusi jõuab minuni iga kuu. Sel pole enam sellist tähendust nagu siis, kui vaatasin esimest korda kripeldava südamega, mida nad nüüd seal läänes küll arvavad.
 
Kas sul esineb identiteediprobleemi?
Küsisin sedasama Pariisis elavalt Kaija Saariaholt, kes hakkas seepeale rääkima, kuidas ta on soome helilooja. Mind huvitas rohkem see, kuhu ta tunneb ennast nö kooliliselt kuuluvat. Aga kui inimene elab sünnimaast eemal, muutub tema jaoks selle küsimuse asetus. Ei, mul ei ole seda probleemi, ma ei mõtle sellest.
Praegu ei ole ka vastasseisud muusikas enam nii vihased nagu varem ja muutunud olukorras ei pea tingimata tunnetama, et kuulud ühte või teise suunda. Kui viiekümnendatel-kuuekümnendatel kohtas erinevate grupeeringute vahel peaaegu et teineteist välistavaid võitlevaid hoiakuid, siis praegu näitas ka viimane NYYD-festival, kuivõrd erinevaid asju ühes ja samas ajas eksisteerib. Need võib-olla ei hooli üksteisest eriti ja ei sümpatiseeri, kuid ei võitle ka õiguse eest domineerida.
Mõnes mõttes on võib-olla nii, et ma istun mitme tooli peal korraga või ei ühelgi neist, aga ma ei ole ainuke. See, et minu muusikat ei leia Donaueschingeni või Darmstadti festivalide programmidest, ei liiguta mind karvavõrdki. Heliloojale on tähtis, et tema muusika kontserdirepertuaaris oma koha leiab, mis on palju suurem elujõu tõestus kui see, et su teos on mingis arrogantses esoteerilises ringis omaks võetud. Mis ei tähenda jälle seda, et ma teadlikult tegeleksin suurte publikuhulkade kosimisega.
 
Kui palju mõjutab uut teost isik või institutsioon, kes tellib?
Hästi uhke oleks vastata, et üldse ei mõjuta, ja suuremalt jaolt ei mõjutagi. Küll aga olen pidanud silmas konkreetset interpreeti, tema tehnilist võimekust. Mõni hea tellija sõna parimas mõttes, näiteks Stockholmi Saksofonikvartett, on minu jaoks võimaluste piire avardanud.
Aga iga esiettekanne toob üllatusi, mis annavad tõuke, et mõnest kõlalisest ideest või kujundist, mis selles teoses on sekundaarses rollis, mööduvas tähenduses, võiks järgmises midagi enamat teha. Teadliku manipulatiivse lähenemise, orientatsiooni mingile trendile vastavas kultuurikontekstis, milles uus teos oma esiettekande leiab, ma välistan täielikult.
 
Kui sa ei saaks osa aastast elada Hiiumaal, kas kirjutaksid vähem ja keskpäraseid lugusid?
Energiaga täitumiseks on see asendamatu. Seal on ka lihtsam töötada, sest pole muid ahvatlusi ¬ ei saa minna kontsertidele, etendustele, näituste avamisele, sõpradega kohtuma. Minu karakteri puhul tuleb teatav sunnismaisus aeg-ajalt väga kasuks. Kui linnast sinna minna, tahaks esimestel päevadel ära tulla, sest ei oska olla ainult iseendaga. Kui iseendaga olemise võlu on jälle leitud, ei taha enam lahkuda.
 
Kui täpselt on muusika, mis kõlab, seesama, mis sünnib sinu peas?
Üldjoontes sama, aga täis üllatusi, sest akustiline fenomen, näiteks orkestri kõla ise, on niivõrd rikkalik. Kõike ei ole võimalik ette ennustada. Kui ma muusikat kirjutan, mõtlen ikka kõlades ja värvides ja kujutan seda mängituna ette, aga mõni asi võib hakata võrratult paremini kõlama.
Loomulikult mitte esimeses proovis, jumal hoidku! Esimesel lugemisel ei täida orkester noote muusikalise energiaga, dünaamika on vigane, eksitakse rütmi ja strihhidega. See kaosena mõjuv helide segu, mis siis lavalt alla roomab, on minule isiklikult äärmiselt masendav ja meeleolu nulli kiskuv kogemus, sest ma panen selle alati enda süüks. Ma küll tean, et kõik hakkab kõlama, aga emotsionaalne mina ei õpi sellest kunagi.
 
On sul ka ekstravagantseid kõlaideid?
Oleks küll, aga ma olen muutunud ¬ ja see ei ole sugugi mitte hea ¬ pragmaatilisemaks. Ma tahaksin, et lood mitte ainult ei jõuaks esiettekandeni, vaid et neid oleks võimalik ka rohkem mängida. Praegu ei ole see aeg, kus ma väga ekstravagantsete koosseisudega mässaksin. Aga see ei tähenda, et mul poleks tahtmist seda tulevikus teha.
 
Kas sinu arvates on mõni muusikasuund end ammendanud, tupikusse jõudnud?
Jäik serialistlik suund tundub küll oma tee ära käinud olevat. Aga sugugi ei pruugi olla välistatud selle kasutamine mingis teises kontekstis.
 
Aga sellest väga erinev, näiteks Philip Glassi stiil?
See ei lähe mulle üldse korda. Omaette kihina muu hulgas, kus see ilmub kusagilt ja muutub millekski, kasutan ka ise kordamise võtet. Glass on muidugi märk ¬ kümne sekundi kuulamise jooksul on selge, kes loo kirjutas.
 
Kui see ei ole mõni tema kloon...
Kui mees suudab kloone esile kutsuda, on ta ikkagi märk, olenemata sellest, kas mulle see muusika meeldib. Aga ka märgina on minu jaoks palju väärtuslikum Steve Reich, kelle samuti tunneb kohe ära, aga tema muusika on võrratult rikkalikum.
 
Kas muusikaliikide vastandamine, mida tihti ette tuleb, on põhjendatud?
See teeb muusikamaastikul orienteerumise lihtsamaks. Alati on liigitatud ja määratletud ja püütud leida ühiseid nimetajaid, mille alla annaks nähtust paigutada. Väga hõlbus on silte külge kleepida ¬ kes on pühad minimalistid, kes uue komplekssuse esindajad, kes postminimalistid. Terve hulga aedikuid saab kokku, üks kari tegelikult kirjum kui teine.
See on paljuski lehekriitikute mängumaa. Neil on lihtsam oma arvamust avaldada, kui nad saavad sulle sildi külge panna.
 
Kas arvutis genereeritud heli on vähem inimlik kui see, mille tekitab viiuldaja poognaga?
Viiuliga võib tekitada äärmiselt halba heli, nii et valus kuulata. Arvutiga võib genereerida täielikku jama, aga ka luua täiesti müstilisi kõlamaailmu. Need on äärmiselt erinevad helid, aga ma ei tahaks neid vastandada, pigem omavahel siduda. Boulezi "Répons" on üks parimaid näiteid sellest, kuidas saab akustilist ja elektroonilist kõlasfääri ühendada.
Muidugi on huvitavam jälgida akustilistel pillidel musitseerivat seltskonda ¬ eeldusel, et seda tehakse kõrgel tasemel, sest selles on reaalajas töötav isiksuse energia. Elektrooniliste instrumentide puhul seda sageli ei taju. Seetõttu eelistan kombinatsioone, kus mängivad akustilised instrumendid ja heas mõttes mitteinimliku mõõtme, võõrandunud või kosmilise ruumi loob elektrooniline meedia. Mind huvitab nende kahe maailma koostöö ja koosmõju. See muidugi nõuab tipptehnoloogiat ja innovatsioonile suunatud ajutrusti. IRCAM ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituut on paigad, kust võib selles osas midagi oodata, aga kõik sõltub sellest, milline on nende inimeste loov potentsiaal, kes seda tehnoloogiat kasutavad.
 
Esineb sul konflikte isiksuse tasandil?
Mul pole eriti palju võimalusi kellegagi konflikti sattuda. Ma ei sõltu kellestki ega millestki, üksnes sellest, mida ma kirjutan. Kui mul oleks mingis hierarhias kindel koht, küll siis tuleks ka konflikte, mida peaks mahendama.
 
Kas sa kardad loomingulist stagneerumist?
Praegu mitte, aga see hetk ei hüüa tulles. Kui see tuleb, peab endale selgeks tegema, kas eelistad jätkata vanas vaimus või paned üldse suu kinni. Ma ei ole muidugi ka see tüüp, kes iga järgmise looga tahaks midagi enneolematut ja kordumatut, täiesti uut maailma luua. Igaüks sõuab paratamatult oma sängis ja ma ei soovigi, et peaks kogu aeg vammust vahetama, mis aga ei tähenda, et võiks ennast mehhaaniliselt korrata.
Ise olen enda arvates kahe viimase looga kõvasti muutunud, "Exodus" on tubli samm Viiulikontserdist edasi. See muutus toimus läbi kahe löökpilliloo, "Motus I" ja "Motus II", mida siin ei ole veel kuuldud.

Erkki-Sven Tüür
• sündis Kärdlas 1959;
• õppis aastail 1976¬80 löökpille ja flööti Tallinna Muusikakoolis;
• aastal 1979 asutas ansambli In Spe;
• 1980¬84 õppis kompositsiooni Jaan Räätsa juures Tallinna Konservatooriumis;
• täiendas end eraviisiliselt Lepo Sumera juures;
• kümne viimase aasta jooksul on tema teoseid mängitud ja plaadistatud Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Jaapanis.
 
Erkki-Sven Tüüri teoste esiettekanded aastal 1999:
• "Spectrum III" orelile Nürnbergi Orelifestivalil 30. juunil, esitajaks Andres Uibo;
• "Motus I" löökpillidele Ingolstadtis 9. juulil, Peter Sadlo;
• Viiulikontsert Frankfurdis 16. septembril, Isabelle van Keulen, Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester, dirigent Hugh Wolff;
• "Exodus" Birminghamis 26. oktoobril, Birminghami Sümfooniaorkester, dirigent Paavo Järvi;
• augustis ilmus CD "Flux" (ECM New Series), millel on 3. sümfoonia, Tšellokontsert ja "Lighthouse", esitavad David Geringas ja Viini Raadio Sümfooniaorkester, dirigent Dennis Russell Davies.
Värskeim esiettekanne Eestis toimus NYYD-festivalil ¬ Viiulikontsert Isabelle van Keuleni, Rahvusooper Estonia Sümfooniaorkestri ja Paul Mägi ettekandes.

Tagasi