Erkki-Sven Tüür

16.10.1959 Kärdla
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1985

Erkki-Sven Tüüri muusika olemuslikumaid tunnusjooni on intensiivne energeetilis-transformatiivne mõõde, intuitiivne ja ratsionaalne lähenemine on sünteesitud orgaaniliseks terviksüsteemiks. Põhiosa Tüüri loomingus moodustab instrumentaalmuusika. Ta on kirjutanud üheksa sümfooniat, hulga teoseid sümfoonia- ja keelpilliorkestrile, üheksa instrumentaalkontserti, kammerteoseid ja ooperi.

Heliloojana soovib Tüür, et tema muusika oleks võimeline püstitama eksistentsiaalseid küsimusi. "Mis on meie missioon? See on tähtsaim küsimus, millega on tegelenud erinevate kultuuride mõtlejad ja filosoofid. Üks minu eesmärke on puudutada inimeses loomingulist energiat. Muusika kui abstraktne kunstivorm on võimeline looma erinevaid visioone iga kuulaja jaoks – iga üksiku jaoks publikus, kuna me oleme kõik ainulaadsed."

Erkki-Sven Tüür alustas oma muusikuteed 1970. aastate teisel poolel progressiivrocki ansambli In Spe liidrina, olles mõjutatud ansamblite King Crimson, Yes, Emerson Lake & Palmer ja Genesis, samuti Mike Oldfieldi ja Frank Zappa loomingust. Tema professionaalne helilooming sai tuntuks 1980. aastate keskel.

Tüüri varasemas muusikas põimuvad erinevad kompositsioonitehnikad ja stiilid: gregooriuse laul ja minimalism, mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljade ja 12-tooni muusika. Püüdlust vastandada ja ühendada tonaalset ja atonaalset, pulseerivat ja mittepulseerivat sfääri jms on helilooja tähistanud mõistega "metakeel". Kirjeldatud meetod kajastub näiteks teostes "Zeitraum" (1992), "Arhitektoonika VI" (1992), "Crystallisatio" (1995) ja Kolmandas sümfoonias (1997). Tüür: "Minu jaoks on muusikaga tegelemine emotsionaalse ja intellektuaalse energia suhtestamine, selle kanaliseerimine, kuhjamine, hõrendamine ja taaskuhjamine. Mu teostes käivitub abstraktne draama helides, kus on tegelased ja väga dünaamiline sündmustik, see rullub lahti pidevalt nihkuvas ruumis, mis laieneb ja aheneb."

Üleminekuteosed polüstiililiselt metakeelelt uuele kompositsioonitehnikale on "Magma" ja "Ardor". Alates "Oxymoronist" iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega "vektoriaalne meetod": "Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali. Miks vektoriaalne? Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja "kurvide" asend üldisel "kaardil". Tajun neid vektoritena, mis määratud intervallidega, mida omakorda tähistavad arvujadad. Igal juhul on kõlaline resultaat – eriti harmoonilises plaanis – väga erinev niinimetatud eelmise kümnendi "metakeelsetest" püüdlustest. See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Kõik "Oxymoronile" järgnev – "Aqua", "Meditatio", Viies sümfoonia, "Noesis", Klaverikontsert, "Strata" (Kuues sümfoonia), "Prophecy", "Pietas" (Seitsmes sümfoonia), Kaheksas sümfoonia – on vektoriaalse mõtlemisega kirjutatud."

Erkki-Sven Tüür õppis löökpillimängu ja flööti G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis (1976–1980) ning kompositsiooni professor Jaan Räätsa juhendamisel Tallinna konservatooriumis (1980–1984). Ta on end täiendanud ka Lepo Sumera juures ning elektronmuusika alal Karlsruhes. 1979. aastal asutas Tüür progressiivrocki ansambli In spe, mille koosseisus oli helilooja, flötisti, klahvpillimängija ja lauljana tegev aastani 1983. Tüür on töötanud Heliloojate Liidus konsultandina (1983–1985) ja teatri Vanalinnastuudio muusikajuhina (1987–1990). Aastail 1989–1992 õpetas ta kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias (õpilane Helena Tulve).

Alates 1992. aastast on Tüür vabakutseline helilooja, kelle teosed valmivad peamiselt nimekate välisinterpreetide ja -orkestrite tellimusel ning tulevad enamasti enne kodupublikuni jõudmist esiettekandele muusikamaailma suurtel lavadel. Tüüri heliteosed kõlavad regulaarselt üle maailma sümfooniaorkestrite kavades mainekates kontserdisaalides. Tihe loominguline koostöö seob teda ka eesti interpreetide ja kollektiividega, kelle hulgas on Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, YXUS Ensemble (ehk varasem NYYD Ensemble), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester jpt.

Läbimurdeteoseks kujunes 1989. aastal valminud "Insula deserta", mille esiettekandele Soomes (Kesk-Põhjamaa Kammerorkester Juha Kangase juhatusel) järgnesid mitmed välistellimused nii Soomest kui kaugemalt. Ilmekaks näiteks võiks tuua "Arhitektoonika" nime kandvad teosed: kui kaks esimest valmisid eesti interpreetide tellimusel (I – Jaan Tamme nimelise kvinteti jaoks 1984 ja II – Estonia Teatri triole 1986), siis "Arhitektoonika III. Postmetaminimal Dream" (1990) tellis Los Angelese ansambel California E.A.R.Unit, "Arhitektoonika IV. Per cadenza ad metasimplicity" (1990) Kanada ansambel Sound Pressure, "Arhitektoonika V" (1991) New Yorgi kitarrivirtuoos John Tamburello, "Arhitektoonika VI" (1992) festival Helsingi Pidunädalad ning "Arhitektoonika VII" (1992) Strasbourgi festival Musica.

Heliloojalt on teoseid tellinud American Wind Symphony Orchestra ("In the memory of clear water", 1990), Stockholmi Saksofonikvartett ("Lamentatio", 1995), festival Bachwoche Ansbach ("Lighthouse", 1997), David Geringas (Tšellokontsert, 1997, esiettekanne Lausanne´i Kammerorkestriga),  Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester (Viiulikontsert, 1998, esiettekande solist Isabelle van Keulen; Klaverikontsert, 2006, esiettekande solist Thomas Larcher),  Cabaza löökpillikvartett ("Motus II", 1998), Birminghami Sümfooniaorkester ja Paavo Järvi ("Exodus", 1999), Staatsphilharmonie Rheinland-Pfalz ("Aditus", 2000), Dortmundi ooperiteater ("Wallenberg", 2001), BBC Walesi Rahvusorkester (marimbakontsert "Ardor", 2001, esiettekande solist Pedro Carneiro), Flandria Kuningliku Filharmoonia orkester (Neljas Sümfoonia "Magma", 2002, pühendatud Evelyn Glenniele), Lääne-Saksa Ringhääling ("Meditatio", 2004), Eclat New Music Festival ja Edela-Saksa Ringhääling (Viies sümfoonia, 2005, SWR Big Bandi ja Stuttgardi Raadio Sümfooniaorkestrit juhatas esiettekandel Olari Elts), Detroidi Sümfooniaorkester ja (Londoni) Philharmonia Orchestra  ("Noesis", 2005), Põhjamaade Sümfooniaorkester (Kuues sümfoonia "Strata", 2007), Turku Philharmonic Orchestra ja Orchestre de Bretagne ("Prophecy", 2007), Austraalia Kammerorkester ("Whistles and Whispers from Uluru", 2007 ja "Flamma", 2011), Lõuna-Jüütimaa Sümfooniaorkester/ ERSO/ NDR Radiophilharmonie/ Orchestre National de Lille (Vioolakontsert "Illuminatio", 2008, esiettekande solist Lars Anders Tomter), hr-Sinfonieorchester ja Cincinnati Sümfooniaorkester (Seitsmes sümfoonia "Pietas", 2009), Šoti Kammerorkester (Kaheksas sümfoonia, 2010), ARD rahvusvaheline konkurss (Teine kvartett "Lost Prayers", 2012), Soome Raadio Sümfooniaorkester (Klarnetikontsert "Ekstaatiline palverändur", 2013, esiettekande solist Christoffer Sundqvist), Helsingi Filharmoonia Orkester/ Lääne-Austraalia Sümfooniaorkester/ ERSO/ Hollandi Raadio Filharmoonia ("De Profundis", 2013), Deutscher Musikrat ("Missa brevis", 2014), Orchestre National de Belgique ("Le poids des vies non vécues"/ "Elamata elu paine", 2015). Uued tellimused on heliloojal järgmistelt orkestritelt: Orchestre de Paris, Wiener Symphoniker, Royal Concertgebouw Orchestra, London Philharmonic Orchestra, St Louis Symphony Orchestra.

Tüüri helitööd on kõlanud paljudel festivalidel, näiteks Border Crossings Torontos (1990: "Arhitektoonika IV"), Bang On A Can New Yorgis (1992: Keelpillikvartett), Vale of Glamorgan Festival Walesis (1996: "Excitatio ad contemplandum", "Transmission", "Action. Passion. Illusion"; 2002: Tšellokontsert), Wien Modern (1997, 1998), Huddersfieldi nüüdismuusika festival (1998: "Passion", Reekviem; 2001: "Transmission"), Musica Nova Helsingis (1998: Sümfoonia nr. 3, "Arhitektoonika VI", "Crystallisatio", "Lighthouse"), Varssavi Sügis (2001: "Symbiosis"), Les Boréales Prantsusmaal (2002: "Arhitektoonika VI", "Passion"), BBC Proms (2003: Viiulikontsert – Isabelle van Keulen, BBC Filharmooniaorkester, dirigent Paavo Järvi), MaerzMusik Berliinis (2003: "Arhitektoonika VI"), Klangspuren (2003: "Aditus", "Oxymoron", "Magma"), Icebreaker II Seattle’is (2004: "Fata Morgana"), Europamusicale (2004: "Arhitektoonika VI", "Oxymoron"), Eclat New Music Festival Stuttgardis (2005: Viies sümfoonia), WDR Musikfest 2009 Saksamaal (2009: "Spiel"), Rahvusvaheline VSA Festiva Washingtonis (2010: "Magma"), Stansi Muusikafestival Šveitsis (2010: "Triglosson trishagion"), Miskolci Rahvusvaheline Ooperifestival (2010: "Wallenberg") aga ka Strasbourgi, Salzburgi, Gstaadi, Cheltenhami, Oxfordi jpt festivalidel.

Septembris 2007 oli Tüür resideeriv helilooja festivalil Auftakt Frankfurdi Alte Operis, mille raames peetud ettekannetest Tüüri muusika sümpoosionil avaldas saksa kirjastus Schott Music 2008. aastal Erkki-Sven Tüürist raamatu "Schwarze Milch und bunte Steine" (toimetaja Hans-Klaus Jungheinrich). Tüür oli resideeriv helilooja ka 2008. aastal Šveitsis Davosi festivalil ning on resideeriv helilooja 2015. aastal Brno rahvusvahelisel festivalil Moravian Autumn.

Aastail 1991–2011 oli Erkki-Sven Tüür rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD üks kunstilisi juhte, ta on ka Eesti Muusikaakadeemia audoktor. Ta on saanud kahel korral Eesti muusika aastapreemia (1987, 1988), EV kultuuripreemia (1997), Balti Assamblee kultuuripreemia (1998), kahel korral Suure Vankri preemia (1996, 1997), II klassi Valgetähe ordeni (2000), Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2003) ning neljal korral Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali aastapreemia: 2003. aastal CD-albumi "Exodus" ja 2003. aasta loomingu eest; 2005. aastal NYYD festivalide korraldamise eest (koos Olari Eltsi, Madis Kolgi ja Tiiu Valperiga), 2007. ja 2022. aastal särava loomingulise aasta eest. 2009. aastal valiti Erkki-Sven Tüür aasta kodanikuks. 2014. aastal autasustati teda Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga klarnetikontserdi "Peregrinus ecstaticus" ("Ekstaatiline palverändur") ja orkestriteose "De Profundis" eest. Klarnetikontsert "Peregrinus ecstaticus" pälvis 2015. aastal ka Monaco Prints Pierre’i Fondi muusikapreemia. Samal aastal anti Tüürile Christoph ja Stephan Kaske Fondi preemia. 2018. aastal pälvis "Solastalgia" pikoloflöödile ja sümfooniaorkestrile LHV uue heliloomingu Au-tasu. 2019. aastal pälvis Tüür Kultuurkapitali aastapreemia 2018. aasta viljaka loomingulise tegevuse eest: (9. sümfoonia "Mythos", Viiulikontsert nr. 2 ja "Solastalgia" pikoloflöödile ja sümfooniaorkestrile). Eesti Kooriühing nimetas Erkki-Sven Tüüri Aasta kooriheliloojaks 2020.

1995. aastal jõudis Tüüri Reekviem (Peeter Lilje mälestuseks) UNESCO heliloojate rostrumil Pariisis soovitatud teoste hulka. 2010. aastal valmis režissöör Marianne Kõrveri käe all Tüürist dokumentaalfilm "7 etüüdi piltides" (koostöös produktsioonifirmaga Exitfilm ja ETV).

Erkki-Sven Tüüri teoseid kirjastab Edition Peters, ka Fennica Gehrman. Autoriplaate Tüüri muusikaga on andnud välja ECM, Ondine, Warner, EMI Virgin. Tüüri albumid "Magma" (Virgin Classics) ning Seitsmes sümfoonia/ Klaverikontsert (ECM) on olnud Gramophone Awardi nominendid. Autoriplaat "Illuminatio. Whistles and Whispers from Uluru. Symphony No. 8" võitis Eesti Muusikaauhinna 2019 ja "Lost Prayers" Eesti Muusikaauhinna 2021 Aasta Klassikaalbumi kategoorias.

Vaata ka: www.erkkisven.com

© EMIK 2005
(täiendatud 2022, oktoober)

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).