Udo Kasemets

16.11.1919 Tallinn – 19.01.2014 Toronto
Kanada Muusikakeskuse liige
Kanada Heliloojate Liidu liige
Kanada Heliloojate, Autorite ja Kirjastajate Ühingu liige
Eesti Heliloojate Liidu auliige alates 2006

Udo Kasemets on eesti-kanada helilooja, pianist, organist, muusikakriitik ja pedagoog, kes
oma avandardistlike ideede toojana ja väsimatu nüüdismuusika aktivistina jättis märkimisväärse mõju Toronto muusikaelule.

Udo Kasemets lõpetas 1938. aastal Jakob Westholmi Gümnaasiumi, kus tema muusikaõpetajaks oli Tuudur Vettik. Kasemets õppis 1940–1944 Tallinna Konservatooriumis kompositsiooni Heino Elleri klassis ja dirigeerimist Olav Rootsi klassis.

1944. aastal emigreerus Kasemets Saksamaale. 1946–1951 oli ta Geislingenis Eesti Gümnaasiumi muusikaõpetaja ning juhatas eesti koore.

1950. aastal lõpetas ta Stuttgardi Kõrgema Muusikakooli kompositsiooni erialal Philipp Mohleri juures ning täiendas end Darmstadti suvekursustel Ernst Křeneki ja Hermann Schercheni juhendamisel.

1951. aastal asus Kasemets Kanadasse Hamiltoni, kus töötas 1951–1957 klaveri-, muusikateooria-, kompositsiooni- ja dirigeerimisõppejõuna Hamiltoni Konservatooriumis, juhatas 1952–1957 samas ka koori ja orkestrit Collegium Musicum of Hamilton. 1963–1967 oli Kasemets õppejõud Torontos Paul Brodie’ muusika- ja moderntantsu koolis, 1970–1987 õpetas muusikat Ontario kunstikolledžis. Ta on juhatanud eesti koore Hamiltonis ja Torontos, viimases tegutses ka organistina.

1959–1963 oli Kasemets tegev muusikakriitikuna ajalehes Toronto Daily Star. Ta algatas nüüdismuusika publikatsioonide sarjad „Canavangard“ ja „Focus on Musicecology“ ning toimetas neid 1960. aastate lõpuni. Muusikaajakirjanikuna käsitles ta muusikafilosoofilisi ja -esteetilisi teemasid, avaldas ajakirjades The Musical Quarterly, Canadian Music Journal, „Tulimuld“, „Mana“ jt Eesti, Kanada ja USA muusika kohta muusikakriitilisi ja -teoreetilisi artikleid ning koostas koos John Beckwithiga kogumiku „The Modern Composer and His World“. Aasatatel 1999–2006 oli ta Kanada ajakirja Musicworks kolumnist.

1957. aastal asutas Udo Kasemets Toronto Bachi Ühingu (oli selle direktor 1957–1958) ning 1958. aastal kontserdiorganisatsiooni Musica Viva (direktor 1958–1959), mille eesmärk oli tutvustada nii uudisloomingut kui ka harva kõlavat varajast muusikat. 1960ndatel asus Kasemets Torontos korraldama mitmesuguseid avangardmuusika üritusi: 1962–1963 korraldas ta uue muusika sarja „Men, Minds and Music“, seejärel 1965–1967 Isaacs Gallerys uudseid mixed media kontserte, kus erinevates ruumides leidsid samaaegselt aset muusikalised, tantsulised, teatraalsed ja sõnalised etteasted, näitused, filmiprogrammid jpm, 1968. aastal organiseeris ta Toronto I kunsti ja tehnoloogia festivali „SightSoundSystems“. 1970. aastate lõpul ja 1980. aastatel korraldas ta samalaadseid festivale, näiteks John Cage’i 65. ja 75. sünnipäeva ja Marcel Duchampi 100. sünniaastapäeva tähistamiseks.

Udo Kasemets alustas komponeerimisega 1950. aastatel traditsioonilises laadis. 1960. aastatel sai tema suureks eeskujuks ja mõjutajaks John Cage, ta liikus avatud vormi, graafilise notatsiooni, audiovisuaalse interaktiivsuse ja elektroakustilise muusika poole. Ta tegeles oma loomingus aja ja ruumi ning muistse ja modernse küsimustega, ta uuris Vana-Hiina ja maiade kultuuri ning Albert Einsteini ja Stephen Hawkingi teooriaid. Cage’ile sarnaselt huvitus ka Kasemets hiina iidsest Muutuste raamatust „I Ching” ning rakendas selle süsteeme ja põhimõtteid oma loomingus. Üks Kasemetsa põhiküsimusi oli „Mis on muusika?“. Cage’i kõrval mõjutasid Kasemetsa mitmed teisedki kunstnikud, kirjanikud, filosoofid ja muusikud nagu Marcel Duchamp, Merce Cunningham, Buckminster Fuller, James Joyce, James Tenney, Morton Feldman, Marshall MacLuhan. Udo Kasemets oli 2006. aastal festivali „Eesti muusika päevad“ aukülaline. 2019. aastal toimus Tallinnas helilooja 100. sünniaastale pühendatud pühendatud rahvusvaheline konverents.

Udo Kasemets on pälvinud Kanadas preemia Arts Council Grant (1967) ja Toomide tunnustuspreemia (1992), ta on Kanada Yorki Ülikooli audoktor (1991).

© EMIK 2020

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).