Raimo Kangro

21.09.1949 Tartu – 04.02.2001 Ruila
Maetud Tallinna Metsakalmistule
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1973

Raimo Kangro helikeel on neoklassitsistliku "põhjaga", mis jäi võrdlemisi püsivaks kogu tema loometee jooksul. Selle keskne väljendusvahend on aktiivne, muutlik, sageli sünkopeeritud rütmika. Meloodika on nurgeline, arendus variantne või improvisatsiooniliselt voolav. Aktiivset rütmipulssi täiendavad stiililaenud pop- ja rokkmuusikast, vanadest euroopa muusikastiilidest ja eesti rahvamuusikast. Muusikasse toovad pinget polürütmia ja eredates tämbrivärvides heterofooniline orkestrifaktuur. Loomingus on kesksel kohal instrumentaalmuusika ja ooperižanr.

Kangro virtuoosne kontsertlik helikeel leidis eriti sobiva vormi mahukas kontserdiloomingus. Ta on kirjutanud kontserte flöödile (1973/1983), viiulile (1971, 1976), klaverile (1976, 1999), fagotile (1981), kitarrile ja tšellole (1992), flöödile ja klarnetile (1993) ja löökpillikontserdi (2000). Rohkesti leidub Kangro loomingus teoseid kahele klaverile, sealhulgas kolm kaheklaverikontserti (1978, 1988, 1992). Ka paljudes tema orkestri- ja ansambliteostes on tähtsal kohal löökpillina kõlav klaver.

Kontsertlik pillimängulust ja lapsemeelsed kõlanaljad on omased ka Kangro neljale teosele, mis kannavad sümfoonia nimetust: "Lihtne sümfoonia" (1976) kammerorkestrile, "Tuuru tubasümfoonia" (1985, koos Andres Valkoneniga), "Sinfonia sincera" (1986) sümfooniaorkestrile ning "Plõksuv sümfoonia" (1993) mandoliiniorkestrile.

Rikkalik loominguline fantaasia avaneb aastail 1991–2000 valminud 12-osalises instrumentaalmuusika-sarjas "Displays", mis poeetilises või humoristlikus võtmes portreteerib ajaloolisi isikuid (Steve Reich, Mozart, Schubert, Vivaldi) ja mütoloogilisi olendeid või nähtusi (ufonaut, palverändur, tundmatu muusik, ingel, perpetuum mobile, Jeeriku pasunad). Erinevate interpreetide ja muusikafestivalide tellimusel valminud sari hõlmab nii ansambliteoseid kui ka orkestripalu.

Eesti lavamuusikasse on toonud värskust Raimo Kangro seitse eriilmelist ooperit. Enamasti valitseb tema lavateostes allegooriline ja groteski kalduv kujutamisviis ning helikeeles põimuvad erinevad stiiliallikad. Esimeses, Giovanni Boccaccio "Dekameroni" ainetel loodud koomilises ooperis "Imelugu" (1974, Kulno Süvalepa libreto) ühendab neoklassitsistlik rütmipulss keskaegse olmemuusika ning rokkmuusika intonatsioone. Koostöös Andres Valkoneniga valmis eesti esimene rokkooper "Põhjaneitsi" (1980, Andres Jaaksoo ja Leelo Tungla libreto Karlis Skalbe muinasjutu ainetel). Kangro kaalukaim lavateos on Aleksei Tolstoi jutustusel "Siug" põhinev ooper "Ohver" (1981, Kulno Süvalepa libreto), mis sürreaalses võtmes kõneleb inimese ahistatusest suletud ühiskonnas. Ooperis "Uku ja Ecu" (1997, Leelo Tungla libreto) parodeerib helilooja Karl August Hermanni laulumängu "Uku ja Vanemuine" (1907) ainetel maavillast eestlust ja tänast maailmapoliitikat. Kangro on kirjutanud ka rokkmuusikal põhineva teleooperi "Sensatsioon" (1986, Leelo Tungla libreto Karel Čapeki ainetel) ja kammerooperi "Reetur" (1995, Leelo Tungla libreto Kurt Vonneguti ainetel). Kangro viimane ooper "Süda" (1999, Maarja ja Kirke Kangro libreto) on lopsakas paroodia Eesti ühiskonna ja globaalprobleemide ainetel. Grotesk ja huumor Kangro muusikas on mõnigi kord petlik maskimäng – selle taga võib aimata sotsiaalselt tundlikku loojat. Kangro on kirjutanud ka lasteooperi "Ooperimäng" (1975, Leelo Tungla libreto) ja neli lastemuusikali.

Kangro vokaalmuusikas kõlab lüürilisi ja dramaatilisi teemasid, kuid selleski valitseb rütmikeskne "instrumentaalne" stiil. Paljudes lava- ja vokaalteostes on helilooja kasutanud oma poetessist abikaasa Leelo Tungla ning tütarde Kirke ja Maarja Kangro tekste. "Leelolaulud" (1975) vokaalkvintetile ja instrumentaalansamblile põhineb Leelo Tungla armastusluulel, "Missa süütult hukkunud eestlastele" (1989, missatekst, Leelo Tungal) mälestab sõjaohvreid, oratoorium "Credo" (1977, "Kommunismiehitaja moraalikoodeks", Arvi Siig), kantaadid "Gaudeo" (1987, Avo Tamme) ning "Inimene ja..." (1991, Leelo Tungal) jt. kõnelevad elu põhiväärtustest.

Kangro lõpetas 1968. aastal klaveri erialal Tartu Muusikakooli ning 1973. aastal Jaan Räätsa ja Eino Tambergi õpilasena kompositsiooni erialal Tallinna Riikliku Konservatooriumi.

Aastail 1975–1976 oli Kangro Eesti Televisiooni muusikajuht, 1977–1985 töötas Eesti Heliloojate Liidu konsultandina ja 1993–2000 Eesti Muusikafondi direktorina. 2000–2001 oli Kangro Eesti Heliloojate Liidu esimehe kohusetäitja, 2001. aastal valiti esimeheks. Ta oli ka 1979. aastal alguse saanud festivali "Eesti muusika päevad" üks kunstilisi juhte ning töötas alates aastast 1989 Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooniõppejõuna (1995 dotsent). Raimo Kangro tuntumad õpilased on Tõnu Kõrvits, Tõnis Kaumann, Timo Steiner ja Ülo Krigul.

Raimo Kangro loominguga on ilmunud autoriplaadid Eesti Muusika Infokeskuselt (2004) ja firmalt Antes (2001), samuti leidub tema teoseid kogumikplaatidel, mis on välja antud Eesti Raadio ja plaadifirmade Finlandia, Antes ja Bella Musica poolt. Kangro peamine kirjastaja on edition 49, kuid tema loomingut on ilmunud ka kirjastustelt SP Muusikaprojekt, Hans Sikorski, Eres Edition.

1984. aastal pälvis Kangro Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse. Aastatel 1978 ja 1988 on saanud Eesti NSV muusika aastapreemia, 1982 Eesti NSV riikliku preemia ning 1984 ÜLKNÜ preemia. 1996. aastal määrati Kangrole Eesti Vabariigi kultuuripreemia ning 1998 Harjumaa Kultuurkapitali aastapreemia. Kolmel korral on ta pälvinud Eesti Kultuurkapitali Helikunsti sihtkapitali aastapreemia: 1996. aastal loominguliselt viljaka ning sisuka aasta eest, 1998. aastal Hermanni ooperi "Uku ja Vanemuine" ümbertöötluse ning ooperi "Uku ja Ecu" eest ning 1999. aastal ooperi "Süda" eest. Samuti on Kangrot tunnustatud Eesti Kultuurkapitali stipendiumiga "Ela ja sära" (2000) ning postuumselt Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2001).

© EMIK 2007

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).