Ülo Vinter

03.01.1934 Tallinn – 02.07.2000 Käsmu
Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1958

Ülo Vinteri loomepärandi kaalukaima moodustavad lavateosed (eriti muusikalid, balletid) ning muusika nuku- ja telefilmidele. Lisaks on ta kirjutanud sümfoonilist muusikat (sh orkestrisüit „Paunvere“), lastelaule, koorimuusikat, levimuusikat (sh laule ja teoseid kergemuusikaorkestrile) ja kammerteoseid. Tema loomingus leidub lürismi ja huumorit, loodusekujundeid ning karakterpildikesi. Mitmed teosed on pälvinud auhinnalisi kohti loominguvõistlustel.

Vinteri tuntuim teos on lastemuusikal „Pipi Pikksukk“ (koos Ülo Raudmäega, 1969), mida on eesti teatrilavadel kõige arvukamalt etendatud. Ainuüksi esiklavastust mängiti Estonias 410 korda. Muusikalist pärit laul „Laul Põhjamaast“ kuulub laulupidude repertuaari kullavaramusse. Samuti on Vinter kirjutanud muusika sellistele kultusfilmidele nagu „Mehed ei nuta“ (1968), „Noor pensionär“ (1972) ja „Siin me oleme“ (1979). Viimasest on populaarseks saanud laul „Majakene mere ääres“. Lisaks on tuntud ka laul „Nõia elu“ telelavastusest „Väike nõid“ (1975).

Kogu elu jooksul on heliloojale südamelähedane olnud Oskar Lutsu „Kevade“ teema. Kirjandusteose ainetel on ta loonud balletti „Kevade“ (1967), kaks muusikali pealkirjaga „Kevade“ (1981 ja 1991), lavalise kantaadi „Kevade ehk pildikesi koolipõlvest“ (1983) ja muusikalise lastefilmi „Kevad südames“ (1985).

Ülo Vinter on lõpetanud 1951. aastal Tallinna Muusikakeskkooli muusikateooria ning 1956. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal (esialgu Mart Saare, hiljem Villem Kapi juures). Ta on töötanud muusikatoimetajana aastatel 1956–1969 Eesti Raadios ning aastatel 1969–1986 Eesti Telefilmis.

© EMIK 2013

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).