Villem Kapp

07.09.1913 Suure-Jaani – 24.03.1964 Tallinn
Eesti Heliloojate Liidu liige

Villem Kapi loomingut iseloomustab vahetu emotsionaalsus ja romantilise värvinguga lihtne helikeel. Ta on kirjutanud muusikat mitmes žanris, suurima ja väärtuslikuma osa moodustavad Kapi loomingus aga koori- ja soololaulud. Tema olulisemate teoste hulka kuulub ka ajaloolise ainestikuga ooper "Lembitu", kaks sümfooniat, kantaat "Kevadele", kooripoeem "Põhjarannik" ning puhkpillikvintett.

Villem Kapp, Kappide muusikutedünastia noorim esindaja, helilooja ja kompositsiooniprofessor Artur Kapi vennapoeg, on lõpetanud Tallinna Konservatooriumi kahel erialal: 1938. aastal organistina August Topmani klassis ning 1944. aastal heliloojana Heino Elleri juhendamisel (aastatel 1935–1938 ning 1940–1941 õppis ka Artur Kapi juures).

Villem Kapp on tegutsenud koorijuhina, juhatades Tallinna Haridusseltsi segakoori Kalju ja Suure-Jaani segakoori Ilmatar. Ta on aastatel 1938–1939 töötanud organistina Tartu Peetri kirikus, andnud eratunde klaveriõpetajana ning õpetanud Tallinna Muusikakoolis. Alates 1944. aastast kuni surmani (1964) tegutses Villem Kapp kompositsiooniõppejõuna Tallinna Konservatooriumis (aastast 1956 dotsent, 1957–1964 kompositsioonikateedri juhataja). Tema õpilaste hulka kuuluvad Helmut Rosenvald, Lembit Veevo, Ülo Vinter, Veljo Tormis, Harri Otsa jt.

Ehkki Villem Kapp elas ja töötas pikemat aega Tallinnas, jäi ta siiski seotuks ka Suure-Jaaniga, kus komponeeris suurema osa oma teostest. Kõige populaarsema osa Villem Kapi loomingust moodustavad koori- ja soololaulud. Koorilaule on ta loonud umbes 60. Vokaalmuusika komponeerimisel oli Kapi jaoks tähtsal kohal töö tekstiga – püüdes igat kujundit muusikaga ilmestada, pööras ta peatähelepanu kõlavärvidele, tekstist lähtuvale rütmile ja meloodiajoonisele.

Kapi laulude meloodiad on sageli lihtsad ja rahvalaululähedased ("Sina, kena tammekene", "Kajakas", "Laena mulle kannelt, Vanemuine"), ehkki helilooja pole otseselt rahvaviise kasutanud (v.a "Hällilaul"). Gustav Ernesaks on öelnud, et kooridega ise kokku puutunud helilooja oleks justkui partiid läbi laulnud – kõik kõlab ning tema laule on hea laulda, juhatada ja kuulata. Eriti populaarseks on saanud tema heroiline kooripoeem "Põhjarannik" (1958, tekst Kersti Merilaas).

Soololaulude hulgast on eriti tuntuks saanud "Kui lõpeb suvepäeva viimne vine" (tsüklist "Õnnelik päev", tekst Juhan Sütiste), "Lumehelbeke" (Juhan Liiv), "Sa tulid" (Juhan Liiv), "Vang" (Aleksandr Puškin), "Sina, kena tammekene" (rahvaluule) jt.

Oma elutööks pidas Villem Kapp aga ooperit "Lembitu" (1961, libreto Astrid Pirn Juhan Sütiste järgi, esietendus teatris "Estonia" 1961). Ooperis käsitletakse eestlaste vabadusvõitlust 13. sajandil, Madisepäeva lahingut ja vanem Lembitu kuju – temaatika, mis oli Kapile väga hingelähedane, kuna need sündmused leidsid aset tema kodukohas.

Villem Kapi kahest sümfooniast Teine sümfoonia c-moll (1954) on eesti muusika üks tugevamaid sümfoonilisi teoseid ajast, mil ideoloogia nõudis muusikalt üldarusaadavust ja rahvalähedust.

Mitmed tema teosed pälvisid auhindu Kunstide Valitsuse ja kultuuriministeeriumi korraldatud võistlustel. Tema muusikat on salvestatud Eesti Raadios ning see on ilmunud mitmetel kogumikplaatidel. Helga Tõnsoni sulest on Villem Kapist ilmunud raamat sarjas "Eesti heliloojad" (Eesti Raamat, 1967).

Villem Kapp on saanud Eesti NSV teenelise kunstitegelase (1955) ja Eesti NSV rahvakunstniku aunimetuse (1963) ning pälvinud Nõukogude Eesti preemia (1950). 1973. aastal avati Suure-Jaanis Heliloojate Kappide Muuseum ning alates 1998. aastast toimub Suure-Jaanis heliloojate Kappide muusikale pühendatud festival.

Vaata ka: Heliloojate Kappide Majamuuseum

© EMIK 2010

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).