Riho Päts

26.06.1899 Tartu – 15.01.1977 Tallin
Eesti Heliloojate Liidu liige 1944–1950 ja aastast 1956

Koolipapana tuntud Riho Päts tegutses helilooja ja koorijuhi ameti kõrval ka ligi pool sajandit pedagoogina, olles Eesti koolimuusika üks aluspanijaid ja arendajaid. Ta võttis kasutusele relatiivse helisüsteemi, et õpetada lapsed noodist laulma, eekujudeks olid Vilho Siukoneni (Soome), Zoltán Kodály (Ungari) ja Carl Orffi (Saksamaa) looming ja õpikud.

Pätsi suuremateks teosteks on muusikaline muinasjutt orkestrile „Maa-alused“, lasteooper „Kaval-Ants ja Vanapagan“ ja muusikaline külakomöödia „Meie küla poisid“. Kaalukama osa tema loomingust moodustab aga vokaalmuusika. Ta on komponeerinud koorilaule erinevatele kooriliikidel, soololaule ning hulgaliselt lastelaule (sh palju rahvalauluseadeid ja -töötlusi), mis sageli on rikastastatud erinevate rütmipillidega ning plokkflöötide ansambliga, et kooli laulutund muuta värvikamaks ja meeleolukamaks. Koolimuusika edendajana pani ta suurt rõhku laste eakohase harjutusrepertuaari soetamisele. Lisaks on Päts koostanud ja toimetanud mitmeid üldhariduskooli muusikaõpikuid („Leelo“, „Limmiklaulik“, „Lauluvara“), samuti klaveriõpikuid („Klaverimänguõpetus“, „Klaveriõpik“ koos Leelo Kõlariga).

Riho Päts on õppinud klaverit köster M. Bruusi juures, muusikateooriat Mart Saare juures (1915) ning Tartu Griwingi muusikakoolis, kus õpetati tulevasi luteri koguduse köstreid-orelimängijaid, klaverit ja orelit (1916). Aastatel 1920—1921 õppis Päts Tartu Kõrgemas Muusikakoolis klaverierialal Adele Brosse juures ning jätkas aastast 1923 õpingutega Tallinna Konservatooriumis, mille lõpetas 1926. aastal kompositisoonierialal Artur Kapi juhendamisel ning 1927. aastal klaveriga Artur Lemba klassis.

Pedagoogitööga alustas Päts 1921. aastal, õpetades muusikat Haapsalu Läänemaa Õpetajate Seminaris ja Läänemaa Ühisgümnaasiumis (1921–1923) ning seejärel Tallinnas: 21. Kooli algklassides, Draamastuudio Teatris, õpetajate seminaris ning pedagoogiumis (1941–1944) jm ning tegutses õppejõuna Tallinna Riiklikus Konservatooirumis (1940–1941, 1944–1950, sh ka direktor 1940–1941).

1950. aastal arreteeriti Riho Päts ebaseaduslikult ning oli seejärel vangilaagris Eestis ja Siberis, kust vabanes 1955. aastal (rehabiliteeriti 1968. aastal). Astatel 1956–1971 jätkas õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Instituudis (laulu- ja muusikakateedri juht), kus õpetas peamiselt muusikaõpetuse metoodikat ja juhendas pedagoogilist praktikat. Lisaks korraldas ta õpetajate täienduskursusi.

Dirigendina on Riho Päts juhatanud Tallinna Koolinoorsoo Muusika Ühingu segakoori (1926–1929) ning koolikoore, olnud laulupidudel lastekooride üldjuht. Ta on esinenud lektorina, avaldanud monograafiad (sh Artur Kapist ja Rudolf Tobiasest) ja artikleid, arvustusi ning ülevaateid välismaisest muusikaelust. Ta on olnud ajakirja Muusikaleht peatoimetaja (1930–1931) ning teinud kaastööd New Yorgis ilmunud muusikaajakirjale Musical Courier ja Londonis ilmunud muusikaajakirjale Musical Times. Tänu paljudele silmaringi avardavatele reisidele Lääne-Euroopasse oli Päts 1920.–1930. aastatel Eestis üks välismaise uue muusika paremaid tundjaid. Samuti oli aastal 1934 Eesti Autorite Ühingu esimees.

Riho Päts on pälvinud Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärgi (1939), Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetuse (1947) ja Eesti NSV riikliku preemia (1948). 2002. aastal algatas Tallinna Ülikool Pätsi tegevuse jäädvustamiseks Riho Pätsi Koolimuusika Fondi, mis jagab igal aastal kuni viis stipendiumi muusikaõpetajale, instrumendiõpetajale, heliloojale, muusikapedagoogika uurijale ja koolimuusika edendajale. 2006. aastal loodi Tallinna Ülikooli juurde ka teadus- ja arendustööd toetav akadeemiline allüksus Riho Pätsi Keskus.

© EMIK 2015

EMIKi koduleheküljel olevad tekstid on kaitstud autoriõiguse seadusega. Tekste võib kasutada mittekommertsiaalsetel eesmärkidel koos viitega autorile (kui on märgitud) ja allikale (Eesti Muusika Infokeskus).